Stiimulite struktuur Hierarhia Valitsus Võimutasakaal Spontaanne kord Vaba ühinemine Vastastikune abi Vägivallatus Otsene tegutsemine Võimaluste aken

Vaba maailma raamistik

Lähtealus

Vaba maailm ei saa alata valmis kavandist. Katse kujundada kõigile üks süsteem ja see siis ülalt peale suruda taaslooks just selle struktuuri, mille vabadus peaks ületama.

Õige lähtekoht ei ole seega ette kirjutatud ühiskonnamudel, vaid raamistik suhete, institutsioonide ja muutuste meetodite hindamiseks.

See raamistik püüab edendada autonoomiat: võimet kujundada oma elu ilma allumata struktuuridele, mis võimaldavad teistel sind rõhuda.

Meie eesmärk on struktuurne selgus:

Mis on maailma probleemide tegelik allikas?

Stiimulite struktuur

Et sellele vastata, tuleb kõigepealt mõista stiimulite struktuuri.

Stiimul on mis tahes asjaolu, mis annab inimesele või rühmale põhjuse tegutseda.

Esimese stiimulina tuleb ilmselt meelde raha, kuid raha on vaid üks liik. Inimesi ajendavad ka turvalisus, kuuluvus, tunnustus, vastastikkus, eneseaustus, loovus ja kaastunne.

Stiimulite struktuur on tasude, karistuste, riskide, võimaluste ja piirangute mehhanism, mis suunab käitumist, muutes mõned teod kasulikuks ja teised kulukaks. See kirjeldab, mida süsteem tegelikult soodustab, sõltumata sellest, mida tema reeglid või kontrollijad väidavad väärtustavat.

Tasusüsteem

Tsentraliseeritud võimustruktuurid tasustavad võimu, raha ja kontrolli taotlemist. Need tasustavad ebaproportsionaalselt neid, kes on kõige enam valmis võimu püüdma, sest tsentraliseeritud kontroll annab neile suuremad hoovad kõigi teiste suhtes. ༆

Seda nimetatakse „korruptsiooniks“, kuid tulemus ei ole süsteemist lahus. Tsentraliseeritud võimu ärakasutajaid premeeritakse selle eest, samal ajal kui nende kontrollitavad institutsioonid kaitsevad neid vastutuse eest.

Stiimulite struktuur on esmane ja sügavam alus. Hierarhia kristalliseerub seal, kus koondunud võimu tasustatakse ja keeldumine on kulukas, ning säilitab seejärel struktuuri, mis selle tekitas.

Hierarhia

Hierarhia on püramiidikujuline korraldus, mis allutab ühe inimese või kollektiivse üksuse teisele. See on astmeline korraldus, kus järgu erinevused vastavad autoriteedi tasanditele (s.t õigusele käsutada allpool olijaid ja kohustusele kuuletuda ülalpool olijatele).

Poliitilises tähenduses on hierarhia käskimise ja kuuletumise ühiskondlik struktuur. Varasemad stiimulite struktuurid lõid olemasolevad hierarhiad; seejärel muudab hierarhia neid stiimuleid, et end taastoota.

Korraldus ei muutu hierarhiaks pelgalt seetõttu, et rollid erinevad või püsivad; hierarhia algab, kui need rollid tarduvad autoriteediks ja kuuletumiskohustuseks.

Olemasolevad olud teevad hierarhia võimalikuks, kui kontroll toidu, maa, turvalisuse, töö, õiguse, teabe või vägivalla üle annab ühele poolele teise suhtes hoovad.

Hierarhia vormistab need hoovad tunnustatud autoriteediks, püsivaks astmestikuks, käskudeks ja kuuletumiskohustuseks. Ärakasutamine võib tekkida siis, kui see eelis tardub jätkuvaks nõudeks, et teine inimene kuuletuks.

Kui hierarhia on aga kord kehtestatud, ei ole see enam pelgalt stiimulite tulemus – sellest saab stiimuleid tootev mehhanism. See tasustab neid, kes koguvad autoriteeti ja kuuletuvad strateegiliselt. See karistab keeldumist, soosib käsutamiseks sobivaid isiksusi ning taastoodab tingimusi, millega põhjendab enda jätkumist.

Stiimulite struktuuride ja hierarhia mõistmine paljastab meie maailmas valitsevad võimustruktuurid ning nende tekitatud rõhumise.

Autoriteet

Autoriteet on ühiskondlikult õigustatuks peetav nõue, mis annab inimesele või institutsioonile õiguse käsutada, nõuab kuulekust ja toetab käske jõuga.

Autoriteet ei ole sama mis võim. Võim on võime tegutseda, veenda, vastu seista, aidata või kahjustada. Autoriteet muudab võimu õiguseks.

Asjatundlikkus võib teavet anda ja eestvedamine võib suunda pakkuda, kuid kumbki ei anna kellelegi õigust valitseda. Autoriteet algab siis, kui nõuandest saab otsustusõigus ja keeldumisest sõnakuulmatus.

Autoriteet ei pea pidevalt jõudu kasutama, sest ähvardus on juba institutsiooni sisse ehitatud. Keeldujad võivad kaotada sissetuleku, peavarju, staatuse, juurdepääsu vajalikule, vabaduse või lõpuks kogeda vägivalda.

Seepärast võib autoriteet näida rahumeelne. Käsk muutub tavaliseks, kuulekust oodatakse ja karistusest saab korra õiguspärane jõustamine.

Autoriteet annab hierarhiale ühiskondliku legitiimsuse ning lubab ülemvõimul jätkuda, ilma et selle vägivald peaks igal hetkel nähtav olema. ༆

Valitsus

Valitsus on hierarhia konkreetne institutsionaalne vorm: tsentraliseeritud organisatsioon, mis väidab, et tal on autoriteet terve elanikkonna ja territooriumi üle ning õiguspärase vägivalla monopol, kehtestab siduvaid seadusi, kogub makse ja sunnib kohtute, politsei, vanglate ja sõjalise jõuga kuuletuma.

Väide, et inimesed on liiga vägivaldsed ja ebausaldusväärsed, et elada valitsejateta, kehtib mõlemas suunas. Valitsejad on samad ekslikud inimesed, ainult nemad kontrollivad armeesid, vanglaid, jälgimist, makse ja seadusi. Koondunud võim ei ohjelda inimkonna halvimat külge. See laiendab selle ulatust ja kaitseb vastutuse eest.

Kui inimesed on ohtlikud, ei ole lahendus anda vähestele neist võim, autoriteet ja kontroll miljonite üle. Usaldamatus on põhjus võimu detsentraliseerida ja hajutada, et ükski inimene ega institutsioon ei saaks oma tahet suurtele elanikkonna osadele peale suruda.

Valida, kes autoriteeti teostab, ei ole sama mis valida, kas sellele alluda.

Valitsejate ohjeldamise mehhanismid võivad neid piirata, kuid nende jõud tuleb võimest võimu vaidlustada, mitte valitseja õigusest kuulekust nõuda. Jätkuv õigus käsutada lisab ohu: need, kelle võimu vaidlustatakse, võivad keeldumist karistada ja kontrollida ressursse, mida on vaja neile vastu seismiseks.

Vaba maailm ei luba kahju, konfliktide ega inimlike eksimuste lõppu. Hajutatud võimuga kaasneb killustumise ja koostöö nurjumise oht. Autoriteediga institutsioon võib siiski koordineerida või teist võimu ohjeldada; need võimed erinevad autoriteedist, millele ta pretendeerib.

Autoriteet ei tasakaalusta neid ohte; see võimendab inimlike eksimuste tagajärgi, laiendades nende ulatust, surudes need peale kõigile alluvatele ning eraldades neid tekitanud otsused parandavast tagasisidest.

Isegi vajalik kaitse võib muuta inimesed selle pakkujast sõltuvaks, kes võib siis kasutada seda sõltuvust, et kaitsta oma jätkuvat õigust käsutada.

Ülemvõimu ei lahenda ühe võimu lõplikuks muutmine pelgalt seetõttu, et see suudab teist ohjeldada. Ülemvõimu piirab see, kui tagatakse, et ükski võim ei muutuks lõplikuks. Iga võim, mis suudab teisi ohjeldada, peab ise jääma vastupanule avatuks; muidu saab vastukaalust järgmine ülemvõim. Kui seda põhimõtet järjekindlalt järgida, on kaitse tasakaal ise. Jätkuv nõue käsutada ei loo vastukaalu; see loob asümmeetria, mida tasakaal peab lakkamatult piirama.

Autoriteedist loobumine tähendab koordineerimise ja ohjeldamise säilitamist, andmata kellelegi jätkuvat nõuet käsutada neid, kes peavad tema eksimuste tagajärgi kandma.

Vaba maailma mõtet peetakse sageli utoopiliseks. Ent praegune süsteem tugineb tõeliselt utoopilisele eeldusele: et ekslikke inimesi saab piisavalt piirata, usaldades neile võimu, autoriteedi ja kontrolli tervete elanikkondade üle.

Probleem pole üksnes selles, et troonil istub praegu vale inimene. Probleem on selles, et troon üldse olemas on.

Maksustamine

Sund on jõu, karistuse või ilmajätmise kasutamine või nendega ähvardamine, et panna keegi tegutsema oma tahte vastaselt või takistada tal vabalt tegutseda.

Maksustamine on ressursside sunniviisiline võtmine karistuse ähvardusel.

Valitsus nõuab inimestelt ressursse, olenemata sellest, kas nad nõustuvad neid andma. Keeldumine ei lõpeta suhet. See käivitab karistused, mida toetab riiklik sund.

See eristab maksustamist vabatahtlikust vahetusest. Vabatahtlik vahetus eeldab tegelikku võimalust sellest keelduda. Maksustamine seda ei võimalda.

Maksustamine ka lahutab otsuse selle kulust. Valitsus saab ressursse kulutada, ilma et otsustajad ise kannaksid kogu kulu, sest selle saab jagada elanikkonnale, kes ei saa oma toetust vabalt tagasi võtta.

Sõda näitab seda mehhanismi selgelt. Need, kes sõjale loa annavad, ei rahasta ise kogu selle kulu. Valitsus võtab ressursse miljonitelt inimestelt, sealhulgas sõja vastastelt, võimaldades vähestel otsustajatel käsutada vägivallaks ressursse ilma nende nõusolekuta, kellelt need sunniviisil saadakse.

Valitsus ei loo neid ressursse oma valitsetavast elanikkonnast sõltumatult. Maksustamine annab talle pideva juurdepääsu inimeste töö viljadele ilma pidevat nõusolekut nõudmata. ༆

Seega on küsimus sügavam kui maksumäär. Maksustamine kehtestab põhimõtte, et institutsioon võib nõuda osa teise inimese tööst ilma tema nõusolekuta.

Võimutasakaal

Võimutasakaal on olukord, kus võim on piisavalt hajutatud, et ükski inimene ega institutsioon ei saaks oma tahet teistele peale suruda, kohtamata sisulist vastupanu, alternatiive või kulusid.

Tasakaal ei tähenda, et kõigil oleks võrdne jõud, ressursid, teadmised või mõju. Need erinevused ei pea kaduma. Küsimus on, kas need võivad kasvada nii suureks, et keeldumine kaotab mõtte ja erinevused tarduvad autoriteediks.

Võimutasakaal pöörab selle stiimuli ümber. Kui inimestel säilib võime vastu seista, lahkuda, ümber korralduda ja alternatiivide abil oma vajadusi täita, on ülemvõimu raskem luua ja kallim ülal pidada.

Seega ei sõltu vaba maailm sellest, kas inimesed on loomu poolest head või usaldusväärsed. See sõltub tingimustest, kus kellelgi pole piisavalt koondunud võimu, et kõigi teiste üle valitseda. Ärakasutamise stiimul võib püsida, kuid ärakasutamisvõimet saab piirata teiste võime vastu seista. ༆

See nõuab võimu detsentraliseerimist ja tagasijagamist inimestele ning vabalt ühinenud rühmadele. Autonoomia ja isemajandamine on tähtsad, sest sõltuvus annab hoovad. Kui üks institutsioon kontrollib eluks hädavajalikku, muutub vabadus sellest keelduda suuresti sümboolseks.

Sama mõõdupuu kehtib väljaspool poliitikat, sealhulgas erakontrolli puhul. Majandussuhted võivad muutuda hierarhiliseks, kui maa, eluaseme, töö või muu hädavajaliku kontroll annab ühele poolele piisavalt hoobasid, et keeldumine oleks kulukas ja sõltuvusest saaks kuuletumiskohustus.

Isemajandamine ei tähenda eraldatust. Inimesed võivad olla sügavalt vastastikku sõltuvad, säilitades samal ajal palju erinevaid toidu, energia, teadmiste, side, toetuse ja koostöö allikaid. Mida rohkem alternatiive, seda raskem on ühel institutsioonil muutuda nii asendamatuks, et ta saaks kõiki teisi käsutada.

Võimutasakaal toimib seega korraga kahes suunas. See lahustab olemasolevat hierarhiat, vähendades seda kandvaid sõltuvusi ja võimukontsentratsioone, ning takistab hierarhia naasmist, hoides võimu hajutatuna, alternatiivid kättesaadavana ja keeldumise võimalikuna.

Ei ole mingit garantiid, et uusi võimukontsentratsioone kunagi ei teki. Selline garantii nõuaks teist autoriteeti, millel oleks piisavalt võimu seda jõustada. Eesmärk on hoopis takistada võimukontsentratsioonide muutumist püsivaks ja väljapääsmatuks.

Võim võib liikuda, koguneda ja hajuda. Tähtis on, et see jääks vaidlustatavaks.

Hädavajalik teenus ei nõua asendamatut valitsejat. Isegi seal, kus teenust ennast ei saa dubleerida, võib kontroll jääda vahetatavaks, kui selle osutamiseks vajalik varustus, teadmised, varud ja tugi on kättesaadavad ka mujalt kui ühelt pakkujalt. Nii saab kontrolli muuta ilma katkestamata seda, mida inimesed vajavad.

Usaldusväärne kaitse vajab püsivat kaitsevõimet, mitte alalist õigust käsutada. See võime võib jääda sõltumatute ühenduste vahel hajutatuks, nii et ükski kaitsja ei kontrolliks tuge, mida on vaja talle vastu seismiseks.

Jätkuv õigus käsutada muudab suhet: keeldumine ise võib saada karistamise aluseks, võimaldades kaitsjal oma nõudmisi vastupanule peale suruda. Kaitset on raskem vaidlustada, kui kaitsja kontrollib ka enda vaidlustamiseks vajalikke vahendeid.

Terve võimutasakaal sõltub koondumise vastu suunatud tsentrifugaaljõududest ja tugevdab neid. Seal, kus alternatiivid, konkurents, vastupanu ja uued ühendused püsivad elujõulisena, pidurdavad need edasist koondumist.

Püsivat võimutasakaalu toetavad haridus, mis levitab teadmisi ja oskusi, võimalused, mis hoiavad alternatiivid avatuna, ja heidutus, mis tõstab ülemvõimu hinda. Konflikti korral pakuvad vahekohus, rehabilitatsioon, heastamine ja lahkulöömine viise kahju ja lahkarvamuste käsitlemiseks ilma vaidlust püsiva autoriteedi põhjuseks muutmata.

Eesmärk ei ole üksnes ülemvõimu piirata, vaid vallandada inimlik potentsiaal ja inimeste alistamatu võime vastu seista sellele, et neid taandatakse kuulekusele.

Vaba maailm on võimalik ainult seal, kus võimutasakaal säilitab autonoomia ja takistab inimesel või institutsioonil oma tahet teistele süsteemsel tasandil peale suruda.

Spontaanne kord

Spontaanne kord on märkimisväärne koordineeriv jõud, mille puhul detsentraliseeritud läbirääkimised, vahetus ja ettevõtlikkus loovad ulatusliku koordineerituse ilma ühegi teadliku plaani või selge ühise ühiskondliku või majandusliku arengukavata või ulatuses, milleni selline kavand ei küüni.

Suur osa meid ümbritsevast korrast kujuneb juba nii. Keegi ei kavandanud keelt valmis süsteemina. See tekkis lugematute inimeste suhtlemisest, sõnade kohandamisest, tavade loomisest ja üksteisele reageerimisest põlvkondade jooksul. Internet kasvas teadlikest projektidest ja ühistest protokollidest, kuid ükski kavandaja ei loonud kogu süsteemi, milleks see kujunes.

Spontaanse korra keskmes on tasakaal. Tasakaal ei tähenda fikseeritud ega liikumatut seisundit. See on pidevalt muutuv tasakaal, mis tekib erinevate jõudude üksteisele mõjumisest ja süsteemi kohanemisest.

Need jõud kujundavad looduslikke, sotsiaalseid ja sotsiaalmajanduslikke süsteeme. Muutused ühes osas tekitavad tagajärgi mujal, mis omakorda kutsuvad esile reaktsioone kogu süsteemis. Nappus, küllus, stiimulid, koostöö, konflikt, nõudlus ja kättesaadavad alternatiivid lükkavad käitumist eri suundades. Stiimulite struktuur kujundab kohanemise suunda, määrates, millist käitumist tasustatakse, pärsitakse või kulukaks muudetakse. Kord tekib nende jõudude koosmõjust, mitte ühe jõu kontrollist kõige üle.

See protsess toimib tagasiside kaudu. Inimesed tegutsevad, kogevad tagajärgi, jälgivad üksteist ja kohanevad. Iga reaktsioon loob uut teavet, mis mõjutab järgnevat. Korduval kohanemisel võivad kohalikud vastasmõjud koonduda sidusateks mustriteks, mida ükski inimene ei kavandanud ega täielikult mõista.

Mõnda nurjumist ei saa turvaliselt jätta katsetamise ja parandamise hooleks, sest tagajärjed võivad muutuda pöördumatuks enne, kui tagasiside jõuab reageerida. Sellised ohud nõuavad ettevalmistust ja koordineerimist enne nurjumist, mitte ainult kohanemist pärast seda.

Kui kahju saab peita või teiste kanda lükata, võib tagasiside tasustada ärakasutamist koostöö asemel. Spontaanne kord ei anna iseenesest soovitavaid tulemusi; stiimulite struktuur kujundab seda, mis esile kerkib.

Tsentraliseeritud kontroll häirib protsessi, kui püüab hajutatud tagasisidet ette määratud tulemusega asendada. Teadmised paiknevad muutuvate oludega tegelikult kokku puutuvate inimeste seas ning suur osa sellest on kohalik, praktiline ja ajutine. Mastaabi ja keerukuse kasvades peab keskne hierarhia töötlema rohkem teavet üha suurematel vahemaadel, mistõttu vähestel otsustajatel on aina raskem reageerida kogu süsteemile sama tõhusalt kui inimestel, kes tegutsevad selles vahetult.

Spontaanne kord võimaldab keerukusega toime tulla paljude omavahel seotud teadmiste ja kohanemise punktide kaudu. Koordineerimine kasvab süsteemi enda kuhjunud reaktsioonidest. Kuna kohanemine ei sõltu täielikult kesksest koordineerimisest, saab häireid kohapeal leevendada, alternatiivid võivad areneda ja laiem struktuur saab nurjunud osa ümber edasi kohaneda.

Tulemuseks on esilekerkiv kord: ulatuslik koordineeritus, mille loob väiksemate osade pidev koosmõju. Kord ei ole midagi, mis pannakse süsteemile peale. Süsteem ise loob seda, kui osad üksteisele reageerivad ja muutuva tasakaalu poole liiguvad.

Korda ei saa lihtsalt seadusega ette kirjutada. Kord on inimeste koostöövalikust esilekerkiv tulemus. Kui stiimulid suunavad inimesi konflikti, ei saa seadus üksi neid koostööle panna. Vaba maailma ehitamine tähendab selliste stiimulite loomist, mis teevad koostöö ja korra võimalikuks.

Võrgustikud

Võrgustik on ühendatud inimeste või rühmade struktuur, mis võimaldab suhelda, koordineerida ja vahetult tegutseda, ilma et iga suhtlus tuleks suunata keskse autoriteedi kaudu.

Hierarhiad koondavad teabe ja otsustamise vähestesse kesksetesse punktidesse. Võrgustikud hajutavad need. Koordineerimine võib kasvada rohujuuretasandilt, kui inimesed reageerivad vahetult muutuvatele oludele, vahetavad teavet ja organiseeruvad praktiliste vajaduste ümber.

Üks selle taga olev mehhanism on stigmergia: teod jätavad jälgi, mis juhivad järgmisi tegusid. ༆ Inimesed reageerivad sellele, mida teised on juba teinud, lastes keerukal koordineerimisel tekkida ja levida ilma keskse kavandajata, kes iga sammu suunaks.

Risoom on sel põhjusel ääretult võimas struktuur. Erinevalt keskse tüve ümber kasvanud puust levib risoom külgsuunas paljude seotud juurte ja võrsete kaudu. See hargneb, ühineb uuesti, paljuneb ning kasvab edasi ka siis, kui osa sellest kahjustub. Ükski punkt ei kontrolli ega hõlma tervikut.

Võrgustik ei ole detsentraliseeritud üksnes seetõttu, et sel puudub ametlik hierarhia; kui üks sõlm muutub asendamatuks, võib sõltuvus taastada hierarhiale vajalikud hoovad. Selline sõltuvus võib tekkida ka siis, kui paljud sõlmed toetuvad samadele tarnijatele, ressurssidele, teabele või väravavalvuritele, või kui koordineerimine ise teeb olemasolevast võrgustikust lahkumise raskeks.

Seega võib mastaap sõltuvuse taasluua ilma ametliku hierarhiata; küsimus on selles, kas kontroll kriitiliste funktsioonide üle jääb vaidlustatavaks ning kas neid saab üle anda, ümber suunata või asendada.

Seepärast algavad tegelikud muutused rohujuuretasandilt. Ülalt kehtestatud muutus jääb sõltuma tsentraliseeritud autoriteedist, kes selle kehtestas. Altpoolt kasvav muutus võib levida lugematute sõltumatute punktide kaudu, võimenduda nende ühendustes ning muutuda üha raskemini ülevõetavaks, maha surutavaks või tagasi pööratavaks.

Hajutatud võrgustikud muutuvad vastupidavaks tänu varuvõimalustele, teistele teedele ja võimele nurjumise korral ümber korralduda. Hierarhia koondab kontrolli ja koos sellega ka nurjumise. Võrgustikud võivad ümber korralduda teiste ühenduste kaudu, katsetada kõrvuti ja leida häiretest möödapääse.

Spontaanne kord kasvab võrgustike kaudu: koordineerimine tekib paljudest omavahel toimivatest osadest, asendamatu kontrollpunkti puudumine aga muudab terviku kohanemisvõimelisemaks, vastupidavamaks ja raskemini hõivatavaks.

Vaba ühinemine

Vaba ühinemine välistab peale sunnitud liikmesuse, kohustusliku osalemise ja igasuguse autoriteedi, mis takistab rahumeelset lahkumist. Ühelgi rühmal ei ole õigust inimese jätkuvale osalemisele ilma tema jätkuva nõusolekuta. Inimesed võivad vabalt lahkuda, suunda muuta, uutmoodi kokku tulla ja alternatiive luua, kui nende vajadused ja huvid muutuvad.

Vaba ühinemine algab üksikisikust. Suhtesse, organisatsiooni või kogukonda astumine ei tähenda autonoomia loovutamist. Nõusolek peab jätkuma nii kaua, kui jätkub osalemine; eile sõlmitud kokkulepe ei saa homme muutuda püsivaks nõudeks teise inimese suhtes.

Lahkumisel ei ole sisu, kui lahkumine tähendab eluks hädavajalikule juurdepääsu kaotamist; vaba ühinemine sõltub piisavalt tugevatest alternatiividest, et keeldumine oleks tegelik, mitte pelgalt formaalne.

Need alternatiivid peavad olema ka vajaduse korral käeulatuses: koht, kus peatuda, võimalus sinna jõuda ja hool, mis muutuse ajal jätkub. Ühised varud ja valmisolek inimesi vastu võtta võivad selle võimalikuks teha enne kriisi. Keegi ei peaks ühe pakkuja tagasilükkamiseks üksinda uuesti üles ehitama oma elatusvahendeid.

Inimesed ühinevad loomulikult ühiste huvide, vajaduste, suhete ja sihtide ümber. Need ühisjooned loovad rühmi tõelise kokkulangevuse, mitte peale sunnitud liikmesuse põhjal. Inimene võib korraga kuuluda paljudesse ühendustesse, millest igaüks peegeldab eri osa tema elust, ilma et ükski nõuaks tervet inimest.

Kokkulepe ei pea olema üldine. Inimesed saavad läbi rääkida, kompromisse teha ja konflikte rahumeelselt lahendada iga juhtumi puhul eraldi. Kui nende eesmärgid lahknevad liiga kaugele, saavad nad lahku minna. Üks ühendus võib jaguneda mitmeks, säilitada toimivad suhted, lõpetada mittetoimivad ja tulla kokku täiesti uuel moel.

Sellest tekib tohutu võimalike korralduste hulk. Rühmad saavad moodustuda, jaguneda, kattuda, uuesti ühenduda ja olude muutudes suunda vahetada. Selle asemel, et sundida ühildamatuid inimesi ühe otsuse alla, lubab vaba ühinemine erinevatel vastustel eksisteerida ühel ajal. ༆ Paljusus sünnib inimeste piiritust mitmekesisusest ja nende võimest luua eri ühinemisvorme. Pluralismist saab vabaduse struktuurne tagajärg, mitte ülalt antav hüve.

See muudab ka kogukonna tähendust. Ühise maa-ala jagamine ei tee sadadest tuhandetest või miljonitest võõrastest üht sisukat ühiskondlikku tervikut. Kogukond kasvab suhetest, tuttavusest, ühisest eesmärgist, lähedusest ja vastastikusest hoolimisest. Tugevad kohalikud ühendused võivad olla tihedalt seotud laiemate võrgustikega, ilma et üks autoriteet need endasse neelaks.

Mastaap ei nõua seega iseenesest hierarhiat. Väikesed ühendused võivad liituda horisontaalsetesse, kattuvatesse võrgustikesse, tehes koostööd seal, kus huvid kohtuvad, ning jäädes mujal sõltumatuks. Teave, ressursid, teadmised ja koordineerimine saavad nende ühenduste kaudu liikuda ilma keskset käsuahelat läbimata.

Kõiki funktsioone ei pea ka edaspidi korraldama praeguses mastaabis. Suurem kohalik suutlikkus võib vähendada sõltuvust pikkade vahemaade taha ulatuvast koordineerimisest. Seal, kus laiem koordineerimine on endiselt vajalik, saavad võrgustikud koostööd piirkondade vahel laiendada, muutmata seda osalejate üle jätkuvaks autoriteediks.

Isegi kui kõigil liikmetel on sõnaõigus, pretendeerib koordineeriv kogu autoriteedile siis, kui ta võtab endale üldise õiguse otsustada, millised tegevused sõltumatud inimesed ja ühendused peavad talle allutama.

Sellised võrgustikud jäävad avatuks, sest inimesed saavad midagi välja pakkuda, katsetada, toimivat eeskujuks võtta, seda muuta või luua alternatiivi, ootamata ülalt heakskiitu. Edukad vormid levivad vabatahtliku omaksvõtu kaudu. Ebaõnnestunud vormid võivad kaduda, muutumata kõigile teistele peale surutud kohustuslikeks nurjumisteks.

Vabadus lahkuda aitab hoida neid suhteid valitsemiseks tardumast. Lahkumine võib tähendada täielikku lahkumist, osaluse vähendamist, partnerite vahetamist, paralleelse ühenduse moodustamist või lihtsalt mittetoimivast korraldusest keeldumist. Kui lahkumine tähendab millestki raskesti asendatavast loobumist või kui sama väljaarvamine järgneb inimesele erinevates ühendustes, sõltub vabadus ka võimalusest neid tingimusi vaidlustada või muuta, mitte ainult lahkuda. Kui rahumeelset lahkuminekut takistatakse ja osalemine muutub kohustuslikuks, ei ole ühinemine enam vaba.

Inimesed võivad ühendusest lahkuda, pääsemata vastutusest tekitatud kahju või vabatahtlikult võetud kohustuste eest, millele teised põhjendatult toetusid. Kohustuse eest vastutamine ei õigusta automaatselt kellegi sundimist seda täitma. Vahekohus, heastamine, lahkulöömine ja muud vastused saavad käsitleda rikutud lubadusi, jäädes seotuks konkreetse vaidlusega. Vastutus jääb seotuks kindla kahju või kohustusega; sellest ei saa teha inimese omamist ega üldist kuuletumiskohustust.

Koostööst keeldumine iseenesest ei ole sund. Eluks vajaliku üle kontrolli kasutamine kuulekuse väljapressimiseks või koostöövalmis alternatiividele juurdepääsu takistamine seevastu on.

Mõne kahju eest ei saa pääseda üksnes lahku minnes, eriti kui selle mõju on hajus või lükatakse inimestele, kes ei saa lihtsalt lahkuda, nõrgendades tagasisidet, mis muidu kahjulikku käitumist piiraks. Detsentraliseerimine ei tähenda, et iga vastus peab jääma kohalikuks; kui kahju puudutab eri ühenduste või piirkondade inimesi, saavad mõjutatud üle piiride koostööd teha, ühistes normides kokku leppida või mõju jälgida.

Kui eraldumine ei saa kahju ennetada või selle jätkumist peatada, võivad mõjutatud end kaitsta, vahendust otsida või teistega koos selle lõpetamiseks tegutseda. Ühise ohu peatamiseks võib vaja minna ajutisi piiranguid teistele ohtlikule käitumisele, isegi kui mõjutatud on eri meelt ja individuaalne vastutus pole selge. Piirangud ja nende kulude jaotus inimestele vajavad eraldi põhjendust.

Kahju väitmine vaidlust ei lahenda; kaitse peab jääma seotud konkreetse kahju peatamisega, mitte muutuma laiema või tähtajatu kontrolli aluseks. Sekkujad ei muutu kriitika suhtes puutumatuks; võimalus vaidlustada sekkumise aluseid, vahendeid või jätkamist ei saa sõltuda ainult sekkumist korraldavatest inimestest. Sõltumatu vaidlustamine peab hõlmama tegelikku võimu muuta põhjendamatuid piiranguid või sekkumine peatada, kui selle põhjendus kaob.

Mõned probleemid jäävad lahendamata, selle asemel et luua püsiv autoriteet, mille lahenduse garantii sõltub võimust kõiki osalisi sundida.

Vaba ühinemine ei kirjuta ette üht lõplikku ühiskonnakorraldust. Selle tugevus seisneb just küsimuse lahti jätmises. See lubab radikaalselt vabadel ja autonoomsetel inimestel pidevalt oma suhteid ise kujundada ning luua ühiskondliku korra lugematutest kattuvatest ühendustest, mitte ühest struktuurist, millel oleks õigus neid kõiki hõlmata.

Vastastikune abi

Vastastikune abi on vastastikkusel põhinev koostöö: inimesed aitavad üksteist, sest meie huvid ei pea olema vastuolus. Meil kõigil on erinevad vajadused, võimed, teadmised, ressursid ja võimalused. Neid jagades võivad mõlemad inimesed olla paremas olukorras kui enne.

Vaba maailm liigub eemale nullsummalistest suhetest. Rikkust luuakse uut väärtust tootes. Koostöö võib jätta mõlemale rohkem, kui nad üksi oleksid suutnud toota, ent suhe ei ole tõeliselt mõlemale kasulik, kui kasu sõltub kulude teiste kanda lükkamisest. Sellised mõlemale kasulikud suhted muutuvad lihtsamaks, kui sisenemistõkkeid ja kunstlikku nappust eemaldatakse, avades rohkem teid inimestele enda ja üksteise eest hoolitseda.

Vastastikkus tugevneb korduvates suhetes. Tugevad naabruskonnad ja kogukonnad kasvavad sõprusest: inimesed tunnevad üksteist, hoolivad sellest, mis teistega juhtub, ning jagavad toitu, tööriistu, oskusi, teadmisi, peavarju, aega ja tuge. Kui inimesed ei ole enam ümbritsevatele võõrad, ei ole vaesusesse või kodutusse langenud inimene enam nähtamatu probleem, mis jäetakse kauge institutsiooni lahendada. Tema vajadusi näevad inimesed, kes teda tunnevad ja kellel on põhjust hoolida.

Need suhted võivad liituda laiemateks vastastikuse abi võrgustikeks, mis laiendavad toe ka inimesteni, kes üksteist veel ei tunne, ja mitmekordistavad seda, mida üks inimene või naabruskond üksi pakkuda suudab. Ühel on toitu, teisel kasutamata tuba, kolmas oskab midagi parandada, õpetada, kasvatada, ehitada, vedada või hoolitseda. Mida rohkem need suhted kattuvad, seda rohkem on inimestel võimalusi tuge otsida ja seda vähem tuleb kellelgi sõltuda ühest institutsioonist, et pääseda ligi vajalikule.

Vastastikkus ei nõua igalt hoolt saavalt inimeselt tasumist. Inimese jaoks, kes ei saa ise lahkuda või tuge korraldada, sõltub vabadus sellest, et hool ei oleks ühe inimese või ühe suhte kontrolli all.

Kattuvad hooldajad ja sõltumatud suhted teevad kuritarvituse vaidlustamise lihtsamaks ning hoiavad hoolt muutuste ajal jätkuvana. Kui inimene ei saa anda teadlikku nõusolekut, peaks hool võimaluse korral järgima tema väljendatud eelistusi ja piirduma tema vajadustega. Sõltuvus ei anna kellelegi omandiõigust inimese üle.

Usaldusväärne vastastikune abi vajab ka hooldust. Inimestel on põhjust hoida alles teenuseid, mida nad kasutavad, millest hoolivad või mida neil võib hiljem tarvis minna. Jätkuv pakkumine sõltub regulaarsest töö ja ressursside panusest, ühistest varudest ning väsinud hooldajate või ülalpidajate asendamisest ja puhkamisvõimalusest.

Hool ei lähe igale inimesele samal ajal sama palju maksma, kuid laiemad võrgustikud võivad need ebavõrdsed koormad jagada rohkemate inimeste, ressursside ja suhete vahel, jätmata neid ühe inimese kanda. Nappuse ajal võimaldab vajaduste ja olemasolevate varude nähtavaks tegemine prioriteetide üle läbi rääkida ning abi otsida väljaspool kohalikku võrgustikku. Vajadus ei suuda puuduvaid ressursse luua, kuid ka nappus ei saa kehtestada õigust nõuda kuulekust.

Vastastikune abi ei ole eneseohverdus. Meil läheb hästi, kui meie ümber olevatel inimestel saab hästi minna. Turvalisemad, tervemad, vabamad ja suutlikumad inimesed muudavad meie endi elu turvalisemaks, rikkamaks ja vabamaks. Isiklik ja ühine heaolu võimendavad teineteist, mitte ei asu võrrandi vastaspooltel.

Ülemvõim ja kättemaks taastoodavad konflikti tingimusi, mitte rahu tingimusi. Vastastikune abi vastab kannatustele hoole, armastuse ja lootusega, luues samal ajal materiaalseid tingimusi, kus kannatus väiksema tõenäosusega kordub.

Me loome rahumeelset maailma, kus tahame elada, astudes esimese sammu selle ehitamiseks: aidates üksteist nüüd, tugevdades suhteid enda ümber ja muutes need piisavalt tugevaks, et keegi ei peaks maailmaga üksi vastamisi seisma.

Sõprus

Tugev kogukond algab sõprusest, mitte kogukonna abstraktsioonist. Sõprus on isiklik, tahtlik, vabatahtlik ja seda kujundavad vahetult selles olevad inimesed. Ühelgi suuremal üksusel ei ole nõuet sellele suhtele üksnes sellepärast, et kaht inimest seob sama paik, rühm või eesmärk.

Sõbrad ei vaja välist autoriteeti, mis kirjutaks ette nende suhte või sunniks neid üksmeelele. Nad otsustavad ise, kuidas läbi käia, kus on nende piirid ning millal suhe peaks muutuma või lõppema. Ühinemisvabadus tähendab vähe ilma lahkulöömise vabaduseta.

Sõprusel on ka loomulik piir. See ei saa kasvada üheks kõiki hõlmavaks suhteks, ja see on osa selle tugevusest. Sõprussuhted võivad jääda väikeseks, samal ajal kattudes ja väljapoole ühendudes, nii et koostöö levib, sidumata kõiki samasse ühiskondlikku kehasse. Laiemad võrgustikud lubavad inimestel, kes pole sõbrad, koordineerida tegevust neid ühtseks ühiskondlikuks kehaks muutmata.

Eesmärk on sõpru leida, mitte kogukondi ehitada. ༆ Las tugevamad kogukonnad kasvavad suhetest, mille inimesed tegelikult valivad.

Vägivallatus

Vägivallatus on vaba maailma ehitamisel eelistatav strateegia. Uue maailma ehitamise meetodid kujundavad neist võrsuvaid harjumusi, stiimuleid, organisatsioone ja võimujaotust. Poliitiline vägivald muudab vastupanu enda stiimulite struktuuri, tasustades salatsemist, käskimist, sundi ja jõudu koondavaid organisatsioone.

Poliitiline vägivald võib tugevdada struktuure, millele see peaks vastu astuma. Kui inimesed näevad vägivalda, hakkavad nad kartma. Hirm suunab nad kaitset lubavate institutsioonide poole: politsei, sõjaväe ja valitsuse juurde. Nii võib vägivald tugevdada just vaidlustatud hierarhia sunnivahendeid, andes valitsusele suurema õigustuse politseitööks, jälgimiseks, mahasurumiseks ja jõu kasutamiseks ning pöörates laiema elanikkonna hierarhia vaidlustajate vastu.

Valitsusel on juba ülekaalukas eelis organiseeritud vägivallas. See kontrollib politseid, armeesid, vanglaid, luuresüsteeme, relvi ja logistilisi võrgustikke, mis on ehitatud tema autoriteedi jõustamiseks. Vägivald laseb valitsusel määrata vastasseisu tingimused ja kasutada oma suurimat tugevust.

Vägivallatus ründab hierarhiat teisest suunast. Otsene tegutsemine, kodanikuallumatus, streigid, keeldumine, vastastikune abi, isemajandamine, kogukonna loomine, konstruktiivsed alternatiivid ja osalemise lõpetamine võtavad sihikule sõltuvused, mis lasevad tsentraliseeritud institutsioonidel toimida. Valitsus ei toimi üksnes jõuga; see sõltub jätkuvast koostööst.

Lootus on samuti poliitiline jõud. Eesmärk ei ole hirmutada inimesi võitlusse, vaid innustada neid rahumeelse ja vaba maailma võimalusega, kus inimesed saavad hästi elada, unistusi järgida, oma potentsiaali arendada ja üksteist aidata. ༆

Lootus muutub tõeliseks kogemuses. Sõprus, vastastikune abi, autonoomia, isemajandamine, aiad, koostöö, otsene tegutsemine ja toimivad alternatiivid näitavad inimestele teise elamisviisi killukesi juba praegu. Tulevase korra kujundamine praegu hajutab suutlikkust enne tsentraliseeritud autoriteedi kadumist. Kui inimesed suudavad üha enam täita vajadusi vaba ühinemise, vastastikuse abi, sõltumatute teadmiste ja alternatiivide kaudu, hakkab sõltuvus tsentraliseeritud institutsioonidest taanduma.

Vägivaldne revolutsioon riskib liikuda vastassuunas. Olemasoleva valitsuse hävitamine ei pruugi hävitada koondunud võimu struktuuri. Relvastatud organisatsioonid koondavad relvi, salastatust, käsuliine, luuret, logistikat ja tegutsemissuutlikkust. Kui olemasolev valitsus variseb kokku enne võimu ja suutlikkuse hajutamist, on kõige paremini vägivalda kasutada suutev organisatsioon ka valmis tekkinud võimuvaakumit täitma. Valitseja vahetub, samal ajal kui struktuur jääb hõivamiseks alles.

Vägivallatus ei tähenda patsifismi ega enesekaitsest loobumist. Kaitsev jõud võib olla vajalik, kui vahetut kahju teisiti peatada ei saa. Eesmärk on peatada ülemvõim, mitte teha jõust vabanemise korralduspõhimõte. Vägivald jääb viimaseks abinõuks.

Enesekaitsevõime võib püsida, samal ajal kui selle kasutamine jääb kaitsvaks ja ajutiseks. Võimutasakaal hoiab kaitsevõime hajutatuna ja vaidlustatavana, vaba ühinemine aga takistab ajutisel jõul muutuda püsivaks autoriteedistruktuuriks.

Kestvad ohud nõuavad ettevalmistust, usaldusväärseid varusid, jagatud teavet ja ühendustevahelist koordineerimist. Inimesed võivad usaldada kogenutele kindlaid kaitseülesandeid, hoides rollid nende ülesannetega piiratuna ja vaidlustamisele avatuna. Oht on kaitses eriti terav, sest kaitsevõime ise võib muutuda uueks võimukontsentratsiooniks. See eristus jääb tegelikuks vaid seni, kuni relvad, varud ja väline tugi püsivad väljaspool ühegi rühma ainukontrolli.

Hajutatud kaitse toob kaasa teisegi ohu: ühe ühenduse ettevalmistus võib teist ärevaks teha ja viimase reaktsioon näib siis kinnitavat esimese kartusi. Võimaluse korral saavad vahetu suhtlus, murettekitavate väidete sõltumatu kontroll ja vastastikused mobilisatsioonipiirangud anda mõlemale poolele taganemistee, loobumata võimest end kaitsta.

Hädaolukorra koordineerimine peab jääma piiratud ülesandega ja vaidlustamisele avatuks. Ka hajutatud kaitse võib lüüa saada; keskne käsuliin ei taga samuti ellujäämist.

Vabadus ei peaks saabuma alles pärast võitlust. See peaks olema äratuntav juba selles, kuidas võitlust peetakse.

3,5% reegel

Süsteemne muutus ei nõua, et terve elanikkond korraga üles tõuseks.

Erica Chenowethi ja Maria Stephani uuring leidis, et ajavahemikus 1900–2006 õnnestusid suured vägivallatud kampaaniad, mis taotlesid režiimivahetust, iseseisvust või okupatsiooni lõppu, üle kahe korra sagedamini kui vägivaldsed kampaaniad.

Sellest uuringust kasvas hiljem välja 3,5% reegel: algses andmestikus ei kukkunud ükski vägivallatu kampaania läbi pärast seda, kui oli oma tipphetkel aktiivselt mobiliseerinud vähemalt 3,5% elanikkonnast.

Valitsus ei toimi üksnes politsei ja sõjaväe jõul. See sõltub kogu ühiskonna inimestest, kes jätkavad tööd, kuuletuvad, viivad käske ellu, liigutavad ressursse, hooldavad taristut ja tunnustavad tema autoriteeti. Valitsus sõltub palju suurema hulga inimeste koostööst kui üksnes tegelikult valitsejate omast.

Aktiivsed osalejad on vaid üks osa sellest survest. Osaluse ja keeldumise levides muutub koostöö ebausaldusväärsemaks. Töötajad lõpetavad koostöö. Käsud jäävad täitmata. Toetajad vahetavad poolt. Seesolijad lõpetavad korralduste jõustamise. Institutsioonid hakkavad tõrkuma. Võimutasakaal nihkub, sest struktuur kaotab enda püsimiseks vajaliku inimeste koostöö.

Vägivallatud liikumised võivad haarata palju laiema osalejaskonna, sest vastupanu ei nõua kõigilt sõduriks hakkamist. Inimesed võivad streikida, boikoteerida, keelduda, toetust tagasi võtta, ressursse anda, teisi varjata või lihtsalt koostöö lõpetada.

Hilisemad uuringud näitasid, et vägivallatud kampaaniad muutusid pärast 2010. aastat vähem edukaks. Chenoweth osutab nii sellele, et valitsused kohandavad oma vastustrateegiaid, kui ka sellele, et liikumised toetuvad rohkem kiirele mobilisatsioonile ilma korralduse, strateegia ja püsivuseta, mida surve hoidmine vajab. Mobilisatsioon võib avada võimaluste akna, kuid ilma püsiva korralduse ja praktilise suutlikkuseta võib see sulguda enne, kui kestva muutuse tingimused on loodud.

3,5% reegel ei ole seadus ega garanteeritud künnis. Enamik edukaid vägivallatuid liikumisi ei jõudnud kunagi 3,5 protsendini ning hilisem uuring tuvastas näilise erandi. See on ajalooline muster, mitte edu valem.

3,5% reegli õppetund ei ole see, et täpselt 3,5% elanikkonnast suudab sundida mis tahes valitsuse alistuma.

Vaid see, et muutus ei vaja kõigi üksmeelset ärkamist.

Otsene tegutsemine

Otsene tegutsemine tähendab probleemi vahetut lahendamist selle asemel, et paluda autoriteedil seda meie eest teha. Autoriteedi kaudu reformi otsimine delegeerib muutuse ülespoole. Otsene tegutsemine jätab algatusvõime mõjutatud inimeste kätte.

See, mida näeme, pole pelgalt korruptsioon. Süsteem järgib sellesse ehitatud stiimuleid ja võimukontsentratsioone. Esindajate vahetamine võib muuta otsuseid, kuid jätab autoriteedimehhanismi puutumata. Esinduspoliitika matab põhjuse ja tagajärje bürokraatiakihtide alla: inimesed tegutsevad ja ootavad siis, et institutsioonid otsustaksid, mis edasi saab. Otsene tegutsemine toob muutuse siin ja praegu. Inimesed näevad tulemust, katsetavad seda ja ehitavad sellele edasi.

Otsene tegutsemine ei vaja luba. Inimesed ei vaja ülevalt heakskiitu, et koostööd teha, probleeme lahendada, toetust tagasi võtta või alternatiive luua. Muutus saab alata kõikjal, kus inimestel juba on tegutsemisvõime, ning levida siis rohujuuretasandilt, kui teised toimiva üle võtavad.

Rohujuuretasandil on võim, sest hierarhia ei saa ise toimida. Streik paljastab selle sõltuvuse kohe. Üldstreik võib suure osa mehhanismist korraga peatada. Ametlikult kooskõlastamata streik näitab, et töötajad saavad kollektiivset võimu kasutada, ootamata neid esindavate institutsioonide luba.

Otsene tegutsemine muudab selle sõltuvuse hoovaks. Erinevus on struktuurile vastuseismise ja selle toimimiseks vajaliku äravõtmise vahel. Keeldumine ja eemaldumine muudavad suhet ennast.

Otsene tegutsemine loob alternatiive, mis muudavad hierarhia vähem vajalikuks. Vastastikune abi, isemajandamine, sõltumatu vahetus, ühistud ja paralleelsed institutsioonid annavad inimestele jõu oma vajadusi vahetumalt täita.

Mõlemad küljed võimendavad teineteist. Peatage masinavärk, samal ajal ehitades alternatiive. Vastupanu vähendab hierarhia suutlikkust. Ehitamine vähendab hierarhiast sõltumist.

Inimesed võivad loobuda kuulekusest, hoides vajalikku tööd käigus vahetus koostöös nendega, kes sellest sõltuvad. Ajutine häire võib anda hoova, kuid jääb küsimus, kes kannab selle kulu. Kui see hoob eeldab ilmajätmist inimestelt, kellel on vaidlustatud struktuuri üle vähe kontrolli, veeretab vastupanu surve hinna nende kanda. Pikaajaline tagasitõmbumine asendamatutest funktsioonidest nõuab asendusteid või jätkuvat ligipääsu. Vastupanu, mis jätab oma alternatiivid elatuseta, tugevdab nõudmist taastada käsutamine.

Ehitamine võib ka ise survet tekitada. Kui inimesed sõltuvad kord ehitatust, on selle käigus hoidjatel häiretest rohkem kaotada ja nad võivad vastasseisu suhtes ettevaatlikumaks muutuda. Vastupanu omakorda võib ohustada alternatiive, mida inimesed püüavad säilitada. Pinge väheneb, kui alternatiivid suudavad häired varuvõimaluste ja muude teede abil üle elada ning vastupanu eemaldab hierarhiale vajaliku, hävitamata suutlikkust, millele inimesed toetuvad.

Otsene tegutsemine on tulevase korra kujundamine juba praegu, sest inimesed ehitavad vaba maailma suhete ja institutsioonide kaudu, mida nad loovad praegu, mitte ei lükka vabadust mingi tulevase võiduni edasi.

Ükski tegu ei pea muutma kogu süsteemi. ༆ Iga õnnestunud tegu saab midagi kohe lahendada, suurendada autonoomiat ja teha järgmise teo võimalikuks. Kui need võimed rohujuuretasandilt ühenduvad ja kuhjuvad, muudavad need võimutasakaalu.

Aed

Vaba maailm ei pea algama kõikjal korraga. See algab seal, kus inimesed taastavad võime hoolitseda enda ja üksteise eest. Kasvatage toitu. Õppige kasulikke oskusi. Jagage tööriistu. Töötage inimestega, keda usaldate. Toetage kohalikke tootjaid ja ühistuid. Alustage millegi kasulikuga, mis saab püsida ja levida.

Aed on nii sõnasõnaline kui ka struktuurne. Aed muudab maa, teadmised, töö ja koostöö millekski, mida inimesed saavad vahetult kasutada. Ühine töökoda annab koha, kus vajalikku valmistada ja parandada. Taluturud viivad kasvatajad ja ostjad vahetusse kontakti. Igaüks lühendab teed vajadusest inimesteni, kes saavad seda täita.

Asi ei ole üheski kindlas majandusmudelis.

Isemajandamine tugevneb koostöös, mitte eraldatuses. Üks inimene ei saa kõike teha ega peakski. Inimesed arendavad eri oskusi, jagavad tööd, vahetavad toodangut ja aitavad seal, kus nende võimed on kõige tugevamad. Kui aiad seostuvad köökide, töökodade, ühistute, kohalike tootjate ja naabruskonna teenustega, hakkavad üksikud projektid moodustama laiemat praktilise sõltumatuse võrgustikku. Mida rohkem teadmisi, tööriistu ja tootmisvõimet on inimestel endil, seda rohkem saavad nad valida suhteid, millest nende elu sõltub.

Ehitage kohapeal. Tundke oma naabreid. Leidke sõpru, tehes koos kasulikke asju. Inimesed näevad, mis puudub, mis ikka jälle nurjub ja mida teised tegelikult vajavad. Probleeme on lihtsam lahendada, kui nende kogejad saavad vahetult suhelda nendega, kes suudavad aidata.

Need suhted võivad kasvada väljapoole, mitte ülespoole. Erinevad rühmad võivad spetsialiseeruda, jäädes autonoomseks ning ühendudes vahetult seal, kus koostööst on kasu. Ükski organisatsioon ei pea kõike pakkuma ega tervikut kontrollima. Tihe kattuvate ühenduste väli tugevneb erinevuste kaudu: palju oskusi, suhteid, allikaid ja möödapääse nurjumisest.

Tähtis ei ole, kas miski nimetab end alternatiiviks. Alternatiividel on oma stiimulite struktuurid, seega tuleb küsida sama: mida nad tegelikult soodustavad? Ühistu, mis taastoodab käsutamist, muudab vähe. Mõõdupuu on praktiline: kas inimesed saavad tööviisi muuta, selle tingimustest keelduda või lahkuda, kaotamata ainsat viisi põhivajadust täita?

Ühest veeallikast sõltuv aed või ühe inimese teadmistest sõltuv töökoda jääb selles osas haavatavaks. Õpetatavad oskused, korratavad meetodid, jagatud tööriistad ja rohkem kui ühest allikast saadavad varud hoiavad kasuliku töö käigus kedagi asendamatuks muutmata.

Täielikku eraldumist olemasolevast maailmast pole vaja. Alustage kõigest, mida saab tuua vahetutele suhetele lähemale: üks toiduallikas, üks oskus, üks tööriist, üks teenus, üks ühine projekt, üks tugevam sõprus. Iga ülekanne on väike, kuid jätab maha midagi, millele järgmine saab toetuda. Aja jooksul saavad üksikutest projektidest võrgustikud, võrgustikud muutuvad vastupidavaks ja sõltuvus hakkab hajuma.

Aed ei vaja luba, et saada metsaks. See kasvab, kus on ruumi, hargneb, kus olud lubavad, seostub sellega, mis juba elab, ja annab edasise kasvu seemneid. Ehitage vaba maailma samamoodi: kohapeal, vahetult, rahumeelselt ja rohujuuretasandilt väljapoole.

Võimaluste aken

Vaba maailm ehitatakse enne revolutsioonilist hetke, mitte pärast seda.

Tsentraliseeritud institutsioone kontrollivate inimeste kõrvaldamine ei hajuta suutlikkust, mida need institutsioonid enne kontrollisid. Toitu tuleb endiselt vedada. Inimestel on endiselt vaja puhast vett, ravimeid, peavarju, sidet, transporti, kaitset ja viise konflikte lahendada. Kui need võimed jäävad koondunuks, siis see, kes need kõige kiiremini taastab, pärib tohutu võimu.

Otsustav töö toimub seega enne näilist pöördepunkti.

Vaba ühiskond areneb järk-järgult suhete, oskuste, institutsioonide ja taristu kaudu, mis juba toimivad väljaspool keskset käsutamist. Vastastikuse abi võrgustikud, kohalikud toidusüsteemid, ühistud, sõltumatu side, hajutatud energiatootmine, parandamisoskused, avatud teadmised, hooldusvõrgustikud, konfliktide lahendamine ja detsentraliseeritud enesekaitse viivad praktilise suutlikkuse tsentraliseeritud institutsioonidelt inimeste kätte, kes sellest sõltuvad.

See on tulevase korra kujundamise juba praegu strateegiline tähendus: ehitada uut vana kesta sisse. Nähtav murdumine võib saabuda järsku. Suutlikkus seda üle elada areneb aeglaselt.

Üleminek ei vaja ühtainsat selget katkestust. Vanad institutsioonid võivad jääda domineerima, samal ajal kui nende kõrval arenevad uued suhted. Mõned funktsioonid võivad kiiresti detsentraliseeruda, teised jääda tsentraliseerituks palju kauem. Inimesed võivad kasutada ka avanevaid võimalusi olemasolevates struktuurides, kui see suurendab nende tegelikku autonoomiat või võimet väljaspool neid organiseeruda. Neid võimalusi saab kasutada, tegemata olemasolevast struktuurist muutuse vahendit. Tekkiv maailm on alguses osaline, kompromissidega ja läbipõimunud sellega, mida ta asendab.

Kui alternatiiv sõltub samadest tsentraliseeritud institutsioonidest, mida ta peaks asendama, võib see sulanduda vanasse süsteemi võimutasakaalu muutmata.

Alternatiiv võib pakkuda inimestele vajalikku, sõltudes ikka maast, varudest, taristust või muudest vana struktuuri kontrollitud ressurssidest. See korraldus lubab vanal struktuuril osa koormast maha panna ja säilitada suure osa sõltuvusest tulenevatest hoobadest. Funktsiooni ülevõtmine ei ole sama mis sõltuvuse asendamine; tasakaal nihkub vaid siis, kui inimestel on suurem võime jätkata ilma vana struktuuri kontrollita selle üle, millele nad toetuvad.

Alternatiivid võivad sattuda mahasurumise alla, kui suudavad hakata keskseid funktsioone asendama. Kui alternatiivid vähendavad sõltuvust tsentraliseeritud institutsioonidest, võivad need institutsioonid saada tugevama stiimuli neid ohjeldada. Seal, kus repressioon võib endiselt lõigata läbi iga tarneallika, ei kaitse pelk hajutamine. Jagatud teadmised ja sõltumatute võrgustike vastastikune tugi lubavad tööl jätkuda ka ühe paiga või organisatsiooni kaotamisel, nii et ei jää ühtegi struktuuri, mille eemaldamine võiks alternatiivi hävitada.

Tulevase korra kujundamine juba praegu loob turvavõrgu, mis ei lase institutsioonide kokkuvarisemisel ühiskonna kokkuvarisemiseks saada.

Eesmärk ei ole luua üht puhast enklaavi väljaspool ühiskonda. Eesmärk on kasvatada paiku, kus inimesed saavad probleeme lahendada teistsugustes suhetes, siduda need paigad horisontaalselt ja viia sinna järk-järgult rohkem argielu. Iga vabatahtliku alternatiiviga asendatud sõltuvus nõrgestab vana süsteemi hoobasid. ༆ Iga vastastikuse toetuse suhe suurendab inimeste võimet keelduda.

Üleminek võib ehitamises olla järkjärguline ja tagajärgedes kiire.

Võimaluste aken avaneb, kui tsentraliseeritud institutsioonid kaotavad nii palju suutlikkust või legitiimsust, et kunagi püsivaks peetud korraldused muutuvad läbiräägitavaks. See ei nõua kogu tsivilisatsiooni kokkuvarisemist. Tarneahel katkeb. Valitsus kaotab legitiimsuse. Ettevõte hülgab linna. Elektrivõrk langeb rivist välja. Raha muutub ebausaldusväärseks. Streik peatab tavateenused. Monopol ei suuda enam pakkuda seda, millest inimesed sõltuvad. Tsentraliseeritud süsteemid nurjuvad ebaühtlaselt, paiguti, sektoriti ja funktsiooniti.

Iga nurjumine avab võimaluse, kus alternatiivid saavad üle võtta osa sellest, mida vana struktuur enam ei suuda pakkuda.

Sellised võimalused võivad korduda. Paralleelsed institutsioonid arenevad suhtelise stabiilsuse ajal. Keskne süsteem nõrgeneb. Olemasolevad alternatiivid võtavad üle osa selle funktsioonidest. Need alternatiivid tugevnevad, õpivad, ühenduvad ja lähevad järgmisse kriisi suurema suutlikkusega kui enne. Vana hierarhia võib püsida, kuid iga tsükkel võib jätta inimesed sellest vähem sõltuvaks.

See ei ole strateegia oodata kokkuvarisemist. See on ettevalmistus oludeks, mida keegi ei suuda kindlalt ennustada.

Kui tsentraliseeritud institutsioonid nõrgenevad, ei teki vabadus iseenesest. Kriis tekitab hirmu, nappust, ebakindlust ja nõudmist usaldusväärse korra järele. Need tingimused võivad tugevdada vastastikust abi, ent ka fašismi, militarismi, organiseeritud kuritegevust, religioosset autoritarismi või uut valitsust, mis lubab stabiilsuse taastada.

Võimuvaakum on nõudlus funktsioonide järele, mida enam usaldusväärselt ei pakuta. See, mis vaakumi täidab, sõltub sellest, kes suudab need vajadused rahuldada.

Kes suudab pakkuda toitu, ravimeid, sidet, transporti, kaitset ja toimivat taristut, omandab tohutu mõju. Kui vaid autoritaarsed organisatsioonid neid võimeid valdavad, võivad hirmunud inimesed nõustuda käsutamisega, sest hierarhia näib ainsa veel toimiva struktuurina.

Seepärast on tulevase korra kujundamine juba praegu ka ettevalmistus autoritaarse võimupärimise takistamiseks. Enne kriisi arendatud paralleelsed institutsioonid annavad inimestele teise koha, kuhu pöörduda. Hajutatud oskused, olemasolevad suhted, toimivad võrgustikud ja kogemus käsutamiseta koostööst vähendavad tühimikku, mille keskse süsteemi kokkuvarisemine muidu tekitaks.

Ilma nende alternatiivideta ei kaota kokkuvarisemine sõltuvust. See võimendab seda.

Alternatiivid peavad ka toimima. Kui osalemine nõuab vaba aega, raha või kindlustunnet, on see kõige raskem neile, kes juba kõige suuremat survet kogevad. Enamik inimesi ei võta enne osalemist omaks tervet filosoofiat. Nad võivad liituda, sest toit on taskukohane, lastehoid usaldusväärne, naabruskond turvalisem, remonditöökoda säästab raha või osalejad kohtlevad neid väärikalt. Vaba ühinemine, vastastikune abi ja spontaanne kord muutuvad tugevamaks argumendiks, kui inimesed saavad neid vahetult kogeda.

Mõõdupuu on praktiline: kas alternatiiv täidab tegeliku vajaduse, kasvatades samal ajal autonoomiat ja hajutades suutlikkust?

Projekt, mis surve all ei toimi, ei kanna inimesi kriisist läbi. Projekt, mis toimib kontrolli koondades, võib lihtsalt saada järgmiseks hierarhiaks. Alternatiiv toimib vaid siis, kui selle meetodid säilitavad autonoomia ja vaba ühinemise.

Katsetage asendust enne sellele lootmist: kas pakkumine saab jätkuda, kui rahastus katkeb, tarnija alt veab või võtmeisikud lahkuvad? Tavalised rikked ja tegelikud üleandmised näitavad, mis ikka veel sõltub tsentraliseeritud institutsioonidest. Äkiline kokkuvarisemine võib tulla enne, kui see töö on piisav. Siis on varude, korrashoiu ja hoole säilitamine tähtsam kui iseseisvuse kuulutamine; ajutine sõltuvus ei loo püsivat õigust käsutada.

Need protsessid toimuvad korraga: ehitage suutlikkust, mis katab vajadused juba nüüd, ja kasutage seda ülemvõimust sõltuvuse vähendamiseks. Ilma ehitamiseta võib vastupanu jätta tühimiku. Ilma vastupanuta võivad alternatiivid jääda olemasoleva süsteemi piiridesse.

Eesmärk on muuta tsentraliseeritud institutsioonid järk-järgult vähem vajalikuks.

Funktsioonid võivad ükshaaval mujale liikuda. Teadmised võivad keskse kontrolli alt pääseda. Ajutisest vastastikusest abist võib saada püsiv ühiskondlik taristu. Mitteametlikest tarneradadest võivad saada kestvad võrgustikud. Kogukonnad võivad säilitada hädaolukordades toiminud korraldused. Isegi nurjunud projektid võivad jätta oskusi, suhteid, tööriistu ja teadmisi, mis teevad järgmise katse tugevamaks.

See, mida inimesed on seni ehitanud, ei määra selle piiri, mida nad veel ehitada suudavad. Inimliku leidlikkuse vallandamine sütitab uuendusi, tuues kunagi võimatuna näinu käeulatusse.

Edu ei pruugi ilmneda valitsuse kukkumise või selle hoonete kohale lipu heiskamisena. See võib näida tsentraliseeritud institutsioonide tähtsuse pika langusena, kui nende kasulikud funktsioonid mujale liiguvad.

Otsustav võit ei ole masinavärgi hõivamine.

See on masinavärgi tarbetuks muutmine.

Millal järgmine suur võimalus avaneb, on teadmata. Süsteemid võivad ebastabiilsuse üle elada, vastuseisu endasse imeda, juhtkonda vahetada, kulusid ümber tõsta, reformeeruda või repressioone rakendada. Kokkuvarisemise ennustamisest sõltuv strateegia on habras.

Tulevase korra kujundamine juba praegu ei nõua ennustamist. Kui olemasolev süsteem püsib, parandavad sõltumatud suhted ja võimed elu juba praegu. Kui see tasapisi hääbub, saavad alternatiivid üle võtta funktsioonid, millest see loobub. Kui kriisid korduvad, võib iga avanev võimalus jätta paralleelse ühiskonna tugevamaks. Kui toimub suurem murdumine, annavad juba varude, oskuste ja toimivate suhetega võrgustikud inimestele alternatiivid, mis suudavad ära hoida tekkinud tühimiku täitumise uue keskse autoriteediga.

Võimaluste aken ei ole seega miski, mida oodata.

Selle poole ehitatakse.

Vaba maailm kasvab ajal, mil hierarhia näib veel püsivana. Iga aed, sõprus, ühistu, oskus, võrgustik, vastastikuse abi tegu ja sõltumatu praktilise suutlikkuse allikas loob veel ühe paiga, kust inimesed saavad tegutseda luba ootamata. Kui need alternatiivid ühenduvad, hajub sõltuvus ja kujuneb võimutasakaal.

Kui järgmine aken avaneb, ei pea vabadus algama tühjalt kohalt.

Vaba maailm ootab ees.

Vox Libera

Lähtealus

„Miski pole ohtlikum kui dogmaatiline maailmavaade – miski pole piiravam, uuenduste suhtes pimestavam ega lõhu enam avatust uuele.“ — Stephen Jay Gould

„Tähtis on kaotada alateadlik dogmatism, mis paneb inimesed arvama, et nende viis tegelikkust vaadata on ainus arukas viis maailma näha. Mu eesmärk on püüda viia inimesed üldise agnostitsismini – mitte ainult Jumala, vaid kõige suhtes. Kui inimene näeb asju üksnes oma uskumuste süsteemi järgi, on ta määratud muutuma peaaegu kurdiks, tummaks ja pimedaks. Inimesi on võimalik näha ainult siis, kui suudetakse näha maailma nii, nagu nemad seda näevad. See ongi geriljaontoloogia – lõhkuda ühe mudeli vaade ja anda inimestele mitme mudeli perspektiiv.“ — Robert Anton Wilson, intervjuu „Searching for Cosmic Intelligence“ Jeffrey Elliotiga (1980)

„Teatavaid termineid ja ideid saab tuvastada kui „vastumõisteid“. Need on terminid, mis tegelikult hägustavad meie arusaamist, selle asemel et seda hõlbustada, ning teevad teiste õigustatud mõistete haaramise raskemaks. Üks oluline vastumõistete liik on niinimetatud „paketina müüdud tervik“, mis tähendab terminit, mille tähendus peidab kaudset eeldust, et teatud asjad kuuluvad kokku, kuigi tegelikult see nii ei ole.“ — Roderick T. Long

„Teisisõnu, ühtainsat mustrit pole. Ainus püsiv nähtus on muutumine ise ning sellest tulenev teadlikkus erinevatest ühiskondlikest võimalustest.“ — David Graeber ja David Wengrow, The Dawn of Everything

Stiimulite struktuur

„Inimene, nagu kõik elusolendid, kohaneb ja harjub oludega, milles ta elab, ning annab omandatud harjumused pärandina edasi. Nii uskus orjuses sündinud ja elanud inimene, olles pika orjade rea järeltulija, mõtlema hakates, et orjus on elu vältimatu tingimus; vabadus näis talle võimatu.“ — Errico Malatesta

„Raske on panna inimest midagi mõistma, kui tema palk sõltub sellest, et ta sellest aru ei saaks!“ — Upton Sinclair, I, Candidate for Governor: And How I Got Licked (1935)

„Seni oleme stiimuleid analüüsinud avaliku valiku teooria kaudu, mis eeldab, et poliitilisel areenil tegutsevad inimesed on olemuselt samasugused nagu inimesed väljaspool seda. Ent see eeldus võib lõpuks osutuda poliitika suhtes liiga optimistlikuks. Poliitika institutsionaalsed filtrid valivad viimaks välja need, kellele võimupositsioonid meeldivad. Korralikud, humaansed inimesed ei taha töötada orjaistanduse ülevaatajana. Samal põhjusel kalduvad inimesed, kes veedavad karjääri vangivalvurite, politseinike, prokuröride, piirivalveametnike, kindralite ja presidentidena, olema need, kellele sobib teisi oma äranägemise järgi võimu ja vägivaldse autoriteediga valitseda. Isegi kui põhimõttekindlad inimesed neid ameteid mõnda aega peavad, asendavad neid tõenäoliselt kiiresti ambitsioonikad inimesed, kes on valmis võimupositsiooni saamiseks ja hoidmiseks moraali painutama. Nii loovad võimusüsteemid institutsionaalsed filtrid ja valikumõjud ühe lihtsa ja laastava tagajärjega: tippu pääsevad halvimad.“ — Nathan Goodman, Abolition: An Economist’s Perspective ๖

„Tänapäeva töötajaid piirab hulk regulatsioone, makse, intellektuaalomandi seadusi ja ettevõtlustoetusi, mis kokkuvõttes takistavad võimalike alternatiivsete tööandjate turuletulekut ning füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist.“ — Sheldon Richman

„Tegelikult määratleb kapitalistlikku süsteemi riigi heakskiidetud monopolide struktuurne olemasolu.“ — Eric Fleischmann

„Peale selle annab valitsuse vahetusvahendi monopol võimu kasutada vahetuse hõlbustamiseks krediidi alusena maksevõime asemel võlga ning takistada selle monopoli abil vahetust seni, kuni privilegeeritud nõuded on esmalt rahuldatud.“ — Dyer D. Lum

„Tänapäeval ei näe keegi ega taha näha, et meie ajal põhineb enamiku inimeste orjastamine raha-, maa- ja muudel maksudel, mida valitsus alamatelt kogub.“ — Leo Tolstoy, What Shall We Do?, XX peatükk

„Pideva inflatsiooni abil saavad valitsused salaja ja märkamatult konfiskeerida märkimisväärse osa oma kodanike rikkusest. Nii nad mitte ainult ei konfiskeeri, vaid teevad seda meelevaldselt; kuigi see protsess vaesestab paljusid, rikastab see mõningaid.“ — John Maynard Keynes, The Economic Consequences of the Peace

„Kapitalism on kõikjal sama. Ellujäämiseks ja õitsenguks vajab see alalist osalise nappuse olukorda: seda on vaja hindade hoidmiseks ja näljaste masside tekitamiseks, kes töötaksid mis tahes tingimustel.“ — Errico Malatesta

„Millegipärast huvitavad mind Einsteini aju kaal ja käärud vähem kui peaaegu kindel tõsiasi, et sama andekad inimesed on elanud ja surnud puuvillapõldudel ning higi välja pressivates tehastes.“ — Stephen Jay Gould

„Sest need, keda tänapäeval kurjategijateks nimetatakse, pole üldse kurjategijad. Tänapäevase kuriteo sünnitab nälg, mitte patt.“ — Oscar Wilde, The Soul of Man under Socialism

„Orjus, protektsionism ja monopol leiavad kaitsjaid mitte ainult nende seast, kes neist kasu saavad, vaid ka nende seast, kes nende all kannatavad.“ — Frédéric Bastiat

„Klassil, kellel on võim suures ulatuses röövida, on ka võim valitsust kontrollida ja oma röövimine seadustada.“ — Eugene Debs

„Kui röövimine muutub ühiskonnas ühe inimrühma eluviisiks, loovad nad aja jooksul endale õigussüsteemi, mis selle lubab, ning moraalikoodeksi, mis seda ülistab.“ — Frédéric Bastiat

„Seaduslikku röövimist saab toime panna lõpmatult paljudel viisidel. Seetõttu on meil lõpmatult palju plaane selle korraldamiseks: tollid, protektsionism, hüved, toetused, ergutused, astmeline maksustamine, riigikoolid, tagatud töökohad, tagatud kasum, alampalk, õigus abile, õigus töövahenditele, tasuta krediit ja nii edasi ja nii edasi.“ — Frédéric Bastiat, The Law

Hierarhia

„Suurem osa autoriteedist saab alguse gangsteri toore võimuna ja areneb vaikival nõustumisel põhinevaks „õiguspäraseks“ autoriteediks. Nii on kindlasti läinud rahvusriigiga. Fried märgib, et legitiimsus on vahend, millega ideoloogia võimuga kokku sulatatakse. Legitiimsuse ülesanne on „selgitada ja põhjendada kogukonna ühe osa käes oleva koondunud ühiskondliku võimu olemasolu ning pakkuda samasugust tuge kindlatele ühiskonnakordadele, see tähendab ühiskondliku võimu jagamise ja suunamise kindlatele viisidele“.“ — Harold Barclay, People without Government ๖

„Autoriteedi või valitsuse kaotamine ei tähenda ühiskonnas toimivate üksikisikute või kollektiivsete jõudude hävitamist ega inimeste mõju kaotamist üksteisele. See tähendaks inimkonna taandamist liikumatute, eraldatud aatomite kogumikuks – võimatust, mis, kui see oleks võimalik, hävitaks iga ühiskonna ja annaks inimkonnale surmahoobi. Autoriteedi kaotamine tähendab jõu ja mõju monopoli kaotamist. See tähendab olukorra lõpetamist, kus ühiskondlik jõud, see tähendab ühiskonna kõigi liikmete ühisjõud, muudetakse väheste inimeste mõtte, tahte ja huvide tööriistaks. Ühisjõu abil suruvad need vähesed kõigi teiste vabaduse maha oma ideede kasuks. Teisisõnu tähendab see sellise korraldusviisi lõhkumist, mille abil tulevikku ühe ja teise revolutsiooni vahel hetkeliste võitjate kasuks ära kasutatakse.“ — Errico Malatesta

„Seal, kus on autoriteet, ei ole vabadust.“ — Pyotr Kropotkin

„Kui Warren ja Proudhon, otsides tööle õiglust, sattusid vastamisi klassimonopolide takistusega, nägid nad, et need monopolid toetuvad Autoriteedile, ning järeldasid, et õige on mitte seda Autoriteeti tugevdada ja monopoli üldiseks muuta, vaid Autoriteet täielikult välja juurida ja anda täielik tegutsemisruum vastupidisele põhimõttele – Vabadusele.“ — Benjamin R. Tucker

„Hierarhilised organisatsioonid on loodud inimeste käitumist kooskõlastama peamiselt hierarhilise kontrollstruktuuri mõjul. Ideaalses hierarhias peab kogu kahe „töötaja“ vaheline mõju või suhtlus käima ühise juhi kaudu. Kollektiivse käitumise keerukuse kasvades suureneb sõltumatute mõjude arv ja juht ei suuda neid kõiki töödelda ega vahendada. Aitab juhtide arvu suurendamine ja hargnemismäära (ühe juhi juhitavate inimeste arvu) vähendamine. Kuid strateegia kaotab mõju, kui kollektiivse käitumise keerukus ületab üksikisiku võimed. Võrgustikel, mis lubavad rohkem vahetut külgsuunalist suhtlust, seda piirangut ei ole. Kui kollektiivse käitumise keerukus ületab üksiku inimese keerukuse, muutub hierarhiline kontroll ebatõhusaks. Hierarhiliselt juhitavad süsteemid peavad loovutama koha võrgustikusüsteemidele. Kui kollektiivne keerukus jõuab üksikisiku keerukuseni, põrkab keerukuse kasv hierarhiliste struktuuride piiride vastu. Hierarhilised struktuurid ei suuda suuremat keerukust pakkuda ning peavad andma teed struktuuridele, kus domineerib külgsuunaline suhtlus. Kontrollifunktsiooni asendavad külgsuhted on hierarhilistes struktuurides juba olemas olnud, kuid need muutuvad vältimatuks, kui hierarhiline kontroll kollektiivse käitumise suure keerukuse tõttu nurjub.“ — Complexity Rising: From Human Beings to Human Civilization, a Complexity Profile

„Autoriteedil ja alistumisel põhineval tsivilisatsioonil puuduvad eneseparandamise vahendid. Toimiv suhtlus kulgeb vaid ühes suunas: isandate rühmalt teenrite rühmale. Iga küberneetik teab, et sellisel ühesuunalisel kanalil puudub tagasiside ning see ei suuda arukalt käituda.“ — Robert Anton Wilson, „Thirteen Choruses for the Divine Marquis“, tsiteeritud Kevin Carsoni raamatus The Desktop Regulatory State

„Üksik kuulekustegu on nii autoritaarse ühiskonna tugevuse kui ka nõrkuse nurgakivi.“ — Robert Shea ja Robert Anton Wilson, The Illuminatus! Trilogy

„Rõhuja poleks nii tugev, kui tal ei oleks rõhutute hulgas kaasosalisi.“ — Simone de Beauvoir

„[...] peamine vaenlane, strateegiline vastane on fašism [...] Ja mitte ainult ajalooline fašism, Hitleri ja Mussolini oma – mis suutis masside iha nii tõhusalt mobiliseerida ja kasutada –, vaid ka fašism meis kõigis, meie peas ja igapäevases käitumises, fašism, mis paneb meid võimu armastama ning ihkama just seda, mis meie üle valitseb ja meid ära kasutab.“ — Michel Foucault, eessõna teosele Anti-Oedipus

„Kui inimesed kasutavad vabadust selleks, et vabadusest loobuda, kas nad on pärast seda põrmugi vähem orjad? Kui rahvas valib rahvahääletusel endale despoodi, kas nad jäävad vabaks, sest lõid despootia ise? Kas tema antud sundmäärusi tuleb pidada õiguspäraseks, sest need on lõpuks nende endi häälte tulemus? Sama hästi võiks väita, et ida-aafriklane, kes murrab teise juuresolekul oda, et tema pärisorjaks saada, säilitab vabaduse, sest valis oma isanda vabatahtlikult.“ — Herbert Spencer, The Man Versus the State

„Inimene pole vähem ori seepärast, et tal lubatakse iga mõne aasta tagant uus isand valida.“ — Lysander Spooner, No Treason No. VI: The Constitution of No Authority

„Isandate vaba valimine ei kaota isandaid ega orje. Vaba valik suure hulga kaupade ja teenuste vahel ei tähenda vabadust, kui need kaubad ja teenused toetavad ühiskondlikku kontrolli töö ja hirmu täis elu üle – s.t toetavad võõrandumist. Ja üksikisiku poolt talle pealesurutud vajaduste spontaanne taastootmine ei raja autonoomiat; see näitab üksnes kontrolli tõhusust.“ — Herbert Marcuse, One-Dimensional Man

„See, kes püüab teist kontrollida, on valitseja, agressor, sissetungija; sellise sissetungi olemus ei muutu, ükskõik kas selle paneb toime üks inimene teise vastu tavalise kurjategija kombel, üks inimene kõigi teiste vastu absoluutse monarhi kombel või kõik teised ühe inimese vastu tänapäevase demokraatia kombel.“ — Benjamin R. Tucker, 1890

„Keegi ei haara kunagi võimu kavatsusega sellest loobuda. Võim ei ole vahend, see on eesmärk. Diktatuuri ei rajata revolutsiooni kaitseks; revolutsioon tehakse diktatuuri rajamiseks.“ — O’Brien George Orwelli romaanis Nineteen Eighty-Four

Valitsus

„Kahjuks ei mõisteta kaugeltki piisavalt, et nii nagu Riigil pole oma raha, pole tal ka oma võimu. Kogu tema võim on see, mille ühiskond talle annab, pluss see, mille ta aeg-ajalt ühel või teisel ettekäändel konfiskeerib; pole muud allikat, millest Riigi võim võiks tulla. Seetõttu jätab iga Riigi võimu omandamine, olgu annetuse või hõivamise teel, ühiskonnale sama palju vähem võimu. Riigi võimu tugevnemist ei ole ega saa olla ilma ühiskondliku võimu vastava ja ligikaudu võrdväärse kahanemiseta.“ — Albert J. Nock ๖

„Riigi määrav tunnus on autoriteet, õigus valitseda. Inimese esmane kohustus on autonoomia, keeldumine allumisest.“ — Robert Paul Wolff

„Valitsus osutub lähemal vaatlusel ei millekski enamaks ega vähemaks kui ekslike inimeste rühmaks, kellel on poliitiline jõud tegutseda nii, nagu oleksid nad eksimatud.“ — Robert LeFevre

„Selles on vahe, ja väga oluline vahe. Me tunnistame inimloomuse puudusi, kuid valitsejatele erandit ei tee. Nemad teevad, vahel teadvustamata, ja kuna meie seda erandit ei tee, kutsuvad nad meid unistajateks, „ebapraktilisteks inimesteks“.“ — Pyotr Kropotkin

„Kui inimkonna loomulikud kalduvused on nii halvad, et inimestele pole turvaline vabadust lubada, kuidas on siis nende korraldajate kalduvused alati head? Kas seadusandjad ja nende ametisse nimetatud esindajad ei kuulu samuti inimsoo hulka? Või usuvad nad, et on tehtud ülejäänud inimkonnast peenemast savist?“ — Frédéric Bastiat, The Law

„Oht ei seisne selles, et üks kindel klass ei kõlba valitsema. Ükski klass ei kõlba valitsema.“ — Lord Acton, kiri Mary Gladstone’ile (1881)

„Ent miks peab valitsus üldse olemas olema? Miks loovutada oma vabadus ja algatusvõime teiste inimeste kasuks? Miks anda neile õigus olla isandad, igaühe sooviga või selle vastu, ning käsutada kõigi jõude omatahtsi? Kas valitsejad on nii haruldaselt andekad, et võivad mõnegi põhjendusega esindada rahvahulki ja tegutseda kõigi huvides paremini, kui inimesed ise suudaksid? Kas nad on nii eksimatud ja äraostmatud, et saaksime vähegi mõistlikult usaldada nende teadmistele ja headusele igaühe ja kõigi saatuse? Ja isegi kui leiduks lõpmata häid ja tarku inimesi, isegi kui eeldaksime midagi, mida pole ajaloos kunagi juhtunud ega meie meelest saagi juhtuda – nimelt et valitsus läheks kõige võimekamate ja paremate kätte –, kas valitsusvõim lisaks midagi nende heategevasse mõjusse? Kas see ei halvaks või hävitaks seda hoopis? Sest valitsejatel tuleb tegelda asjadega, millest nad aru ei saa, ja ennekõike kulutada suurem osa energiast võimu säilitamisele, sõprade rahuldamisele, rahulolematute ohjeldamisele ja mässuliste alistamisele.“ — Errico Malatesta

„Mis osa oli autoriteedil või valitsusel inimeste püüdlustes elu parandada, leiutistes ja avastustes? Mitte mingit, või vähemalt mitte midagi kasulikku. Alati on just üksikisik selles vallas iga ime korda saatnud, tavaliselt inimliku ja jumaliku autoriteedi keeldude, tagakiusamise ja sekkumise kiuste.“ — Emma Goldman, The Individual, Society and the State

„Valitsus on suur väljamõeldis, mille kaudu igaüks püüab elada kõigi teiste kulul.“ — Frédéric Bastiat, „Government“

„Need, kes usuvad demokraatia ja monarhia kõige teravamasse eristusse, ei suuda vaevalt mõista, kuidas poliitiline institutsioon võib läbi teha nii palju muutusi ja ometi samaks jääda. Kuid põgus pilkki näitab, et kogu Inglise monarhia kujunemise jooksul, kõigi laienemiste ja revolutsioonidega, isegi selle hüppega üle mere kolooniasse, millest sai sõltumatu rahvas ja hiljem vägev Riik, on samad Riigi funktsioonid ja hoiakud põhiosas muutumatuna säilinud.“ — Randolph Bourne, The State

„Riik ei ole midagi muud kui ühiskonna poolt üksikisikult ära võetud vabaduste kogusumma.“ — Mikhail Bakunin

„Üksikisik ei saa Riigiga kaubelda. Riik tunnustab vaid üht rahaühikut – võimu, ja vermib mündid ise.“ — Ursula K. Le Guin, The Dispossessed (1974)

„Kõigist türanniatest võib kõige rõhuvam olla see, mida teostatakse ohvrite hüvanguks. Võib-olla on parem elada röövelparunite kui kõikvõimsate moraalitsevate askeldajate all. Röövelparuni julmus võib vahel uinuda, tema ahnus võib ühel hetkel täis saada; aga need, kes piinavad meid meie endi hüvanguks, piinavad lõputult, sest nad teevad seda oma südametunnistuse heakskiidul.“ — C. S. Lewis, The Humanitarian Theory of Punishment (1949)

„Seadus oma suurejoonelises võrdsuses keelab nii rikastel kui vaestel sildade all magada, tänaval kerjata ja leiba varastada.“ — Anatole France

„Põhimõte, et enamusel on õigus vähemuse üle valitseda, muudab praktikas kogu valitsemise vaid kahe inimrühma võistluseks selle üle, kes saab isandaks ja kes orjaks; võistluseks, mis, olgu kuitahes verine, ei saa asjade olemuse tõttu kunagi lõplikult lõppeda, kuni inimene keeldub olemast ori.“ — Lysander Spooner, No Treason

„Kõik valitsemisvormid on läbikukkumised. Despotism on ebaõiglane kõigi, ka despoodi suhtes, kes oli tõenäoliselt loodud paremaks. Oligarhiad on ebaõiglased paljude, ohlokraatiad väheste suhtes. Kunagi hellitati demokraatia suhtes suuri lootusi; ent demokraatia tähendab lihtsalt rahva materdamist rahva poolt rahva hüvanguks. See on selgeks saanud. Pean ütlema, et viimane aeg, sest igasugune autoriteet alandab. See alandab nii teostajaid kui ka neid, kelle üle seda teostatakse.“ — Oscar Wilde, The Soul of Man under Socialism

„…mõelgem kümnetele tuhandetele, keda on nõiduse eest põletatud, poodud, keedetud või muul viisil tapetud; miljonitele hereesia eest; tuhandetele õilsatele ohvritele, kes on kannatanud riigireetmise eest; tule, piinamise, tapalava, piinapingi ja vangikongi ohvritele kõigi kujuteldavate kuritegude eest aegade algusest peale…

Mõelgu ta vereookeanidele ja pisarajõgedele, mille on valanud maailma valitsejate jõud ja jõhkrus; julmusele, piinamisele ja kannatustele, mis on kuhjatud abitute, nõrkade ja õnnetute peale; ning küsigu siis endalt, kas ta usub, et karistus on hea. Isegi kui vägivald suudaks kunagi kuritegu ära hoida, kõrgub valitsejate jõhkrus, kannatused, veri ja kuriteod mäekõrguselt üle nõrkade ja tundmatute ohvrite üleastumiste, kelle eest nad on teeselnud kättemaksu. Ja see julmus ei vaibu.

On lihtne hullus kahelda mineviku hukkamõistude õigluses ja uskuda tänaste otsuste õigusesse. Ükski hukkamõist pole õiglane ega kohtuotsus õige. Kogu vägivald ja jõud on julm, ebaõiglane ja barbaarne ega saa püsida inimeste hinnangute toel.“ — Clarence Darrow, Resist Not Evil

„Valitsus ei saa soovida, et ühiskond laguneks, sest siis kaotaks tema ja valitsev klass ärakasutamise allikad; samuti ei saa ta jätta ühiskonda end ise ülal pidama ilma ametliku sekkumiseta, sest siis taipaksid inimesed peagi, et valitsus kaitseb üksnes omanikke, kes hoiavad neid näljas, ning ruttaksid vabanema nii valitsusest kui omanikest.“ — Errico Malatesta

„Miks inimesed nälgivad? Sest valitsejad söövad raha maksudena ära. Seepärast inimesed nälgivad. Miks inimesed mässavad? Sest valitsejad sekkuvad liiga palju. Seepärast nad mässavad. Miks inimesed surma nii vähe hindavad? Sest valitsejad nõuavad elult liiga palju. Seepärast võtavad inimesed surma kergelt. Kui elamiseks on vähe, teatakse paremini, et elu ei tasu liiga kõrgelt hinnata.“ — Lao Tzu, Tao Te Ching, 75. ptk, tõlkijad Gia-Fu Feng ja Jane English

„Sel põhjusel peaks iga vabadust sooviv inimene mõistma järgmisi olulisi tõsiasju: 1. Iga inimene, kes paneb raha nõndanimetatud „valitsuse“ kätte, annab talle mõõga, mida kasutatakse tema enda vastu, et temalt rohkem raha välja pressida ja teda tema meelevaldsele tahtele allutada. 2. Need, kes alguses võtavad ta raha ilma nõusolekuta, kasutavad seda tema edasiseks röövimiseks ja orjastamiseks, kui ta julgeb tulevikus nende nõudmistele vastu hakata.“ — Lysander Spooner, No Treason

„Võime kartmata järeldada, et revolutsiooniline vormel ei saa olla Otsene seadusandlus ega Otsene valitsus ega Lihtsustatud valitsus, vaid Valitsuse puudumine. Ei monarhia, aristokraatia ega isegi demokraatia ise niivõrd, kui see hõlmab ükskõik millist valitsust, isegi kui see tegutseb rahva nimel ja nimetab end rahvaks. Mitte mingit autoriteeti, mitte mingit valitsust, isegi mitte rahva oma – see on Revolutsioon. Otsene seadusandlus, otsene valitsus, lihtsustatud valitsus on vanad valed, mida asjatult noorendada püütakse. Otse või kaude, lihtsalt või keerukalt – rahva valitsemine tähendab alati rahva petmist. Alati on see inimene, kes annab käske inimesele, väljamõeldis, mis lõpetab vabaduse; toores jõud, mis katkestab küsimused õigluse asemel, mis ainsana võiks neile vastata; visa auahnus, mis teeb pühendumusest ja kergeusklikkusest astmekivi…“ — Pierre-Joseph Proudhon, The General Idea of the Revolution in the Nineteenth Century (1851)

„Isegi kui valitsuse puudumine tähendaks tõepoolest anarhiat selle negatiivses, korratu tähenduses – mis kaugeltki ei vasta tõele –, ei saaks ükski anarhiline korratus olla halvem olukorrast, milleni valitsus inimkonna on viinud.“ — Leo Tolstoy, Patriotism and Government

„Mis on see asi, mida kutsume valitsuseks? Kas see on midagi muud kui organiseeritud vägivald? Seadus käsib sul kuuletuda ja kui sa ei kuuletu, sunnib see sind jõuga – kõik valitsused, kõik seadused ja autoriteet toetuvad viimaks jõule ja vägivallale, karistusele või karistuse hirmule.“ — Alexander Berkman

„Riik nimetab enda vägivalda seaduseks, üksikisiku oma aga kuriteoks.“ — Max Stirner, The Unique and Its Own

„Kord oli kuritegu üksildane nagu protestihüüd; nüüd on see sama üldine kui teadus. Eile anti see kohtu alla; täna määrab see seaduse.“ — Albert Camus, The Rebel

„Sa ei sea kahtluse alla valitsuse õigust tappa, konfiskeerida ja vangistada. Kui eraisik oleks süüdi selles, mida valitsus kogu aeg teeb, tembeldaksid sa ta mõrvariks, vargaks ja kaabakaks. Ent seni, kuni toime pandud vägivald on „seaduslik“, kiidad selle heaks ja allud sellele. Niisiis ei ole vägivald see, mille vastu sa päriselt oled, vaid see, kui inimesed kasutavad vägivalda „ebaseaduslikult“.“ — Alexander Berkman

„Tapmine on keelatud; seepärast karistatakse kõiki mõrvareid, kui nad just ei tapa suurel hulgal ja trompetite saatel.“ — Voltaire

„Olla VALITSETUD tähendab olla jälgitud, kontrollitud, nuhitud, juhitud, seadustega tagant aetud, nummerdatud, reguleeritud, kirja pandud, ajupestud, jutlustega õpetatud, kontrollitud, üle vaadatud, hinnatud, väärtustatud, laidetud, käsutatud olendite poolt, kellel pole selleks ei õigust, tarkust ega voorust. Olla VALITSETUD tähendab saada igas toimingus ja tehingus üles märgitud, registreeritud, loetud, maksustatud, tembeldatud, mõõdetud, nummerdatud, hinnatud, litsentseeritud, volitatud, manitsetud, takistatud, keelatud, parandatud, ümber kasvatatud ja karistatud. See tähendab avaliku kasu ettekäändel ja ühise huvi nimel olla maksustatud, drillitud, paljaks pügatud, ära kasutatud, monopoliseeritud, väljapressitud, pigistatud, petetud, röövitud; seejärel vähimagi vastupanu ja esimese kaebusesõna peale olla maha surutud, trahvitud, laimatud, ahistatud, jahitud, väärkoheldud, kumminuiaga pekstud, relvituks tehtud, kinni seotud, lämmatatud, vangistatud, kohtu ette toodud, süüdi mõistetud, maha lastud, küüditatud, ohverdatud, müüdud, reedetud; ning viimaks pilgatud, naeruvääristatud, välja naerdud, solvatud, häbistatud. See on valitsus; see on tema õiglus; see on tema moraal.“ — Pierre-Joseph Proudhon

„Valitsus on kõige ohtlikum inimesele tuntud institutsioon. Läbi ajaloo on see rikkunud inimeste õigusi rohkem, kui ükski üksikisik või rühm suudaks: see on inimesi tapnud, orjastanud, saatnud sunnitöö- ja koonduslaagritesse ning korrapäraselt röövinud ja rüüstanud nende töö vilja. Erinevalt üksikutest kurjategijatest on valitsusel võim vahistada ja kohut mõista; erinevalt neist võib ta inimese täielikult ümbritseda, valitsedes kõiki tema elu külgi, nii et ainsaks pääseks jääb maalt lahkumine (ja totalitaarsetes riikides on isegi see keelatud).“ — John Hospers

Võimutasakaal

„Ma olen tõeliselt vaba ainult siis, kui kõik inimesed, mehed ja naised, on võrdselt vabad. Teiste inimeste vabadus ei eita ega piira minu vabadust, vaid on vastupidi selle hädavajalik eeldus ja kinnitus.“ — Mikhail Bakunin ๖

„Vabaduse kasuks esitatud argument ei ole argument organiseerimise vastu, mis on üks võimsamaid tööriistu, mida inimmõistus võib kasutada; see on argument igasuguse ainuõigusliku, privilegeeritud, monopolistliku organisatsiooni vastu ning sunni kasutamise vastu, et teised ei saaks paremini teha.“ — Friedrich August von Hayek

„Detsentraliseerimine tähendab autonoomiat – võimet tegutseda vabalt omal algatusel. Autonoomia võib kehtida igas mõõtkavas – üks inimene, naabruskond, liikumine, terve piirkond. Et olla vaba, pead kontrollima oma vahetut ümbrust ja argielu üksikasju; mida paremini suudad end ise ülal pidada, seda kindlam on autonoomia. See ei pea tähendama kõigi vajaduste sõltumatut täitmist; see võib tähendada ka sellist vastastikust sõltuvust, mis annab sulle mõjuhoovad inimeste suhtes, kellest sõltud. Ükski institutsioon ei tohiks monopoliseerida ligipääsu ressurssidele või ühiskondlikele suhetele. Autonoomiat soosiv ühiskond vajab seda, mida insener nimetaks dubleerimiseks: laia valikut võimalusi elu igas vallas.“ — CrimethInc., From Democracy to Freedom

„Kasvava haldusorganisatsiooni võimu suurenemisega kaasneb ülejäänud ühiskonna võimu vähenemine seista vastu tema edasisele kasvule ja kontrollile.“ — Herbert Spencer, The Man Versus the State

„Võrgustiku teadmiste jagamisest tekkiv sünergia on – sõna mõlemas tähenduses – võrgustiku vara ja omadus. Sellel on olnud revolutsioonilised tagajärjed võrgustike ja hierarhiate võimutasakaalule ning see on andnud üksikisikutele ja väikestele rühmadele suurte organisatsioonide vastu peaaegu kujuteldamatu jõu. Hierarhias peab kogu liikmete või kohalike sõlmede vaheline suhtlus käima läbi piiratud arvu kesksete sõlmede. Ühelt liikmelt või kohalikult sõlmelt teisele lastakse läbi vaid selline teave, mis vastab keskseid sõlmi kontrollivate inimeste levitamisnõuetele. Hierarhias saavad edastada vaid mõned sõlmed, seepärast kasutatakse selle ülesehituse kohta väljendit „ühelt paljudele“. Hajutatud võrgustikus aga saab iga sõlm edastada ja mis tahes kaks sõlme võivad vahetult suhelda keskset sõlme läbimata või selle valitseja luba küsimata. Selle asemel, et liikmed vaid valiksid, kes keskseid sõlmi kontrollib, „[k]eegi teeb ettepaneku ja kõik soovijad saavad sellega ühineda. Kõnealuse tegevuse ulatus sõltub sellest, mil määral ettepanek omaks võetakse“. Enamusdemokraatia on „nappusesüsteem“, kus otsustusõigus on rivaalne hüve: „kollektiiv peab valima ühe või teise filtri, ühe või teise esindaja“. Hajutatud võrgustikus seevastu otsustusõigus ei ole rivaalne. Iga inimese otsus puudutab vaid teda ennast ega takista teistel sama teha. „Isegi kui enamus mitte ainult ei oleks ettepanekuga nõus, vaid tegutseks selle vastu, ei suudaks ta ettepaneku elluviimist takistada.““ — Kevin Carson, The Desktop Regulatory State

„Nende kahe vahel on pöördvõrdeline seos: ühe tugevus on teise nõrkus. Kui tahame ühiskonda tugevdada, peame riiki nõrgestama. Seda mõistavad igat liiki totalitaristid; seetõttu püüavad nad eranditult hävitada ühiskondlikud institutsioonid, mida nad ei saa valitseda.“ — Colin Ward, The State and Society

„Siin toimivad olulised asümmeetriad, mis annavad riigi vastastele suuri eeliseid. Jah, riikidel on võimsad jälgimisvõimalused, kuid neid juhitakse keskselt ja hierarhiliselt ning need on kättesaadavad vaid suhteliselt väikesele ja mõnevõrra äratuntavale operaatorite rühmale. Nad püüavad leida ja jälgida kõrrekarva nõelu seitsme miljardi inimese heinakuhjas. Maailma võrgustunud vastupanuliikumised on need nõelad. Nõelal on märksa lihtsam näha ja ära tunda hargiga meest kui hargiga mehel nõela. Nõelu on palju rohkem kui hargiga mehi. Ja nõeltel on omad tööriistad – odavad, kergesti kasutatavad ja kättesaadavad peaaegu igaühele (sealhulgas neile operaatoritele!), kes võiks igal ajal ja põhjusel otsustada nõelaks saada.“ — Thomas Knapp, tsiteerinud Kevin Carson

„Esimese sammuna oma eesmärkide poole soovitavad detsentralistid tootmist hajutada. Seepärast toetavad nad tootlikku kodu, kus tänapäevaste väikeste tööriistade ja masinatega saab valmistada kõik või väga suure osa pere põhivajadustest.“ — Mildred Loomis

„Tegelikult ei suuda Maa seda rünnakut enam taluda. Me ei saa lasta sel jätkuda, kui see saastab õhku, vett ja meie toitu. [...] Maa annab meile elu, mitte Ameerika valitsus. Maa annab meile elu, mitte rahvusvaheliste korporatsioonide valitsus. Maa annab meile elu, me vajame Maad. Me peame selle alles hoidma, muidu lõpeb meie elu. Nii et peame nende tegudele vastu seisma.“ — John Trudell, „Take Back the Earth“, tänupüha kõne (1980)

„Kui annaksite kõige tulisemale revolutsionäärile piiramatu võimu, oleks ta aastaga halvem kui tsaar ise.“ — Mikhail Bakunin

„Nii „Riik“ maa peal kindlasti algabki. Usun, et loobutud on fantaasiast, mis näeb riigi algusena mingit „lepingut“. Inimene, kes suudab käsutada, kes on loomu poolest „isand“, kelle teod ja žestid on vägivaldsed – mis pistmist on sellisel inimesel lepingute sõlmimisega! Selliste olenditega ei saa läbi rääkida.“ — Friedrich Nietzsche, The Genealogy of Morals

„[…] Riigi kuritegelikkus ei ole midagi uut ega midagi imestusväärset. See algas, kui esimene röövellik inimrühm kogunes ja lõi Riigi, ning kestab niikaua, kui maailmas on Riik, sest Riik on põhiolemuselt ühiskonnavastane, põhiolemuselt kuritegelik institutsioon. Arvamus, et Riik tekkis mingit ühiskondlikku eesmärki teenima, on täiesti ajaloovastane. See tekkis vallutusest ja konfiskeerimisest – see tähendab kuriteost. See tekkis selleks, et hoida ühiskond jagatuna omavaks ja ärakasutavaks klassiks ning varatuks sõltuvaks klassiks – seega kuritegelikul eesmärgil.“ — Albert Jay Nock, „The Criminality of the State“ (1939)

„Varane riik, nagu näeme, ei suutnud sageli oma elanikkonda kinni hoida; see oli erakordselt habras epidemioloogiliselt, ökoloogiliselt ja poliitiliselt ning kippus kokku varisema või killustuma. Kui riik aga sageli lagunes, ei tulenenud see sellest, et ta oleks jätnud kasutamata sunnijõu, mida suutis koguda. Tõendeid orjatöö ulatusliku kasutamise kohta – sõjavangid, võlaorjus, templiorjad, orjaturud, sunniviisiline ümberasustamine töökolooniatesse, vangide töö ja kogukondlik orjus (näiteks Sparta heloodid) – on küllaga.“ — James C. Scott, Against the Grain: A Deep History of the Earliest States (2017)

„Hingetu poliitilise bürokraatia üha kasvav võim, mis jälgib ja turvab inimese elu hällist hauani, seab inimeste koostöö teele üha suuremaid takistusi. Süsteem, mis ohverdab igas oma teos suure osa inimeste, tervete rahvaste heaolu väikeste vähemuste isekale võimujanule ja majandushuvidele, peab paratamatult lõhkuma ühiskondlikud sidemed ja viima kõigi pideva sõjani kõigi vastu. See süsteem on vaid valmistanud teed suurele intellektuaalsele ja ühiskondlikule tagasilöögile, mis väljendub tänapäeval moodsas fašismis ja totalitaarse riigi mõttes, ületades kaugelt möödunud sajandite absoluutse monarhia võimuhulluse ja püüdes allutada riigile kõik inimtegevuse alad. „Kõik riigile; kõik riigi kaudu; mitte midagi ilma riigita!“ sai uue poliitilise teoloogia juhtmõtteks. Nii nagu eri kiriklikes teoloogiasüsteemides on Jumal kõik ja inimene eimiski, on selles moodsas poliitilises usus riik kõik ja kodanik eimiski. Nagu „Jumala tahte“ sõnadega õigustati privilegeeritud kastide tahet, peidavad tänapäeval riigi tahte taga end vaid isekad huvid neil, kes tunnevad end kutsutuna seda tahet oma arusaama järgi tõlgendama ja rahvale peale suruma.“ — Rudolf Rocker

Spontaanne kord

„Vabadus ei ole Korra tütar, vaid ema.“ — Pierre-Joseph Proudhon

„Kui tahad olla suur juht, pead õppima Taod järgima. Lõpeta kontrollimiskatsed. Lase lahti jäikadest plaanidest ja mõistetest ning maailm valitseb ennast ise. Mida rohkem on seadusi ja piiranguid, seda vaesemaks inimesed muutuvad. Mida rohkem on sul relvi, seda vähem turvalised inimesed on. Mida rohkem on toetusi, seda vähem saavad inimesed ise hakkama. Mida rohkem reegleid ja määrusi, seda rohkem vargaid ja röövleid. Seetõttu ütleb Meister: ma lasen seadusest lahti ja inimesed muutuvad ausaks. Ma lasen majandusest lahti ja inimesed muutuvad jõukaks. Ma lasen usust lahti ja inimesed muutuvad rahulikuks. Ma lasen lahti kogu ühisest hüvest unistamise ja hüve muutub sama tavaliseks kui rohi.“ — Lao Tzu, Tao Te Ching, 57. ptk

„Aluspõhimõtet, et oma asjade korraldamisel peaksime võimalikult palju kasutama ühiskonna spontaanseid jõude ja võimalikult vähe tarvitama sundi, saab rakendada lõpmatult mitmel moel.“ — Friedrich Hayek, The Road to Serfdom

„Kui võime nõustuda, et ühiskonna majandusprobleem on peamiselt kiire kohanemine aja ja koha konkreetsete olude muutustega, näib sellest järelduvat, et lõplikud otsused tuleb jätta inimestele, kes neid olusid tunnevad, teavad vahetult olulistest muutustest ja nendega toimetulekuks kohe olemas olevatest ressurssidest.“ — Friedrich A. Hayek, The Use of Knowledge in Society

„Nagu nägime, ei saa suurte bürokraatlike institutsioonide paratamatult lihtsad abstraktsioonid kunagi piisavalt kirjeldada looduslike või ühiskondlike protsesside tegelikku keerukust. Nende kasutatavad kategooriad on liiga jämedad, jäigad ja skemaatilised, et teha õiglust maailmale, mida need väidavad kirjeldavat.“ — James C. Scott, Seeing Like a State

„Mida rohkem püüad kontrollida, kuidas inimesed mõtlevad, tegutsevad või üksteisega läbi käivad – kas vahetu jõu või kaudsemate vahenditega (ähvardused, hirm või „nügimine“ mõne muu stiimulitega manipuleerimise kaudu) –, seda vähem kohanemisvõimeline on süsteem.“ — Andrew Kemle

„Traditsiooniline argument spontaanse korra kasuks keskse kavandamise asemel on, et hajutatud teadmiste tingimustes viib asjakohase teadmise avastamiseni vaid detsentraliseeritud ja arenev protsess. Teisisõnu: spontaanne kord suudab „[…] kasutada teadmisi, mida ükski inimene tervikuna ei valda“.“ — F. A. Hayek, (Law, Legislation and Liberty, Volume 1: Rules and Order)

„Naiivsele meelele, kes suudab korda ette kujutada ainult teadliku korraldamise tulemusena, võib tunduda absurdne, et keerulistes oludes saavutatakse kord ja kohanemine tundmatuga tõhusamalt otsuseid detsentraliseerides ning autoriteedi jagamine laiendab tegelikult üldise korra võimalust. Ometi võtab detsentraliseerimine tõepoolest rohkem teavet arvesse.“ — Friedrich Hayek

„Ulatuslik empiiriline uurimistöö dokumenteerib olude mitmekesisust, milles inimesed lahendavad ühiskasutatavate ressursside probleeme omal käel, seda, millal need lahendused kestavad pikka aega, ning seda, kuidas suuremad institutsionaalsed korraldused tugevdavad või nõrgestavad väiksemas mõõtkavas inimeste võimet probleeme tõhusalt ja kestvalt lahendada.“ — Elinor Ostrom, „Beyond Markets and States: Polycentric Governance of Complex Economic Systems“

„Spontaansed korrad tekivad sõltumatute võrdsete võrgustikest, kelle tegevus loob positiivset ja negatiivset tagasisidet, mis aitab järgnevatel tegutsejatel ellu viia nende iseseisvalt loodud plaane ja seega tagasisideprotsessi jätkata. Iga inimene on võrgustiku sõlm, mida seob teistega tagasiside, ja igal sõlmel on vabadus omal käel tegutseda. Nende loodud tagasiside vähendab teadmisi süsteemi kui terviku kohta, mida keegi vajab selles edu saavutamiseks.“ — Gus diZerega, tsiteerinud Kevin Carson teoses The Desktop Regulatory State

„Sotsioloogilise terminina viitab stigmergia peamiselt sellistele võrgustunud korralduse liikidele, mis seostuvad vikide, grupiblogide ning võrgustunud rakkudena üles ehitatud „juhita“ organisatsioonidega. Kui stigmergilist koostööd laiendavad arvutid ja digitaalsed võrgustikud, suureneb töötlusvõime märgatavalt. Stigmergia lubab iseseisvalt tegutsevatel inimestel teha koostööd piiramatus mõõtkavas.

Stigmergia ei ole „kollektivistlik“ traditsioonilises mõttes, nagu seda mõisteti ajal, mil mis tahes suuremaks ühiseks ettevõtmiseks oli vaja suurt organisatsiooni kollektiivi esindama ja üksikisikute pingutusi hierarhia kaudu hallata. Aga see on kollektivismi täielik teostumine, sest kaotab paljude inimeste kooskõlastatud tegevuse tehingukulud. See on ka individualismi ülim vorm, sest kõik teod on üksikisikute vabad teod ja „kollektiiv“ on vaid nende tegude kogusumma. Iga inimene võib välja pakkuda ükskõik millise uuenduse, mida sobivaks peab, ilma kollektiivilt luba küsimata, ning kõigil on vabadus see vastu võtta või tagasi lükata. Stigmergia kaotab vajaduse, et üksikisik seotaks rühma tahtega, ja vähendab valitsemise ühiku inimeseni, teostades täielikult nõusoleku ideaali.

Stigmergiline korraldus annab moodulitest ehitatud arhitektuurid. Sellised struktuurid on kõikjal, sest moodulehitus muudab süsteemi õppimis-, arenemis- ja kohanemisvõimet. Väheseid ehitusplokke saab ümber tõsta ja kombineerida suureks hulgaks keerukateks süsteemideks. Kui alustad paljude moodulsete üksikisikutega, kellest igaüks saab suhelda mõne teisega ja mõjutada neid lihtsa mõnest reeglist koosneva grammatika järgi, võivad sobivates oludes need üksikisikud läbida kiire faasisiirde.“ — Kevin Carson, The Desktop Regulatory State ๖

„Et mõista, kuidas ühiskond võiks eksisteerida ilma valitsuseta, piisab korraks tähelepanu pööramisest sellele, mis meie praeguses ühiskonnas tegelikult toimub. Näeme, et tähtsamaid ülesandeid täidetakse ka nüüd ilma valitsuse sekkumiseta. Samuti sekkub valitsus üksnes masside ärakasutamiseks, privilegeeritute kaitseks või viimaks täiesti asjatult selle kinnitamiseks, mis on tehtud ilma tema abita, sageli temast hoolimata ja tema vastuseisu kiuste. Inimesed töötavad, vahetavad, õpivad, reisivad, järgivad oma valikul parajasti kehtivaid moraali- või hügieenireegleid; nad saavad kasu teaduse ja kunsti arengust ning neil on loendamatuid ühiseid huve, tundmata kunagi vajadust, et keegi neid neis asjus juhendaks. Vastupidi, just need asjad, millesse valitsus ei sekku, õitsevad kõige paremini ja tekitavad kõige vähem tüli, kohanedes märkamatult kõigi soovidega kasulikuimal ja meeldivaimal viisil.“ — Errico Malatesta

„Kui kaotada see negatiivne jõud, millest valitsus koosneb, saab ühiskonnast see, milleks ta olemasolevate jõudude ja võimetega saada võib. Kui on haritud inimesi, kes soovivad haridust levitada, asutavad nad koole ning peavad näitama haridusest saadavat kasu ja rõõmu. Kui selliseid inimesi ei ole või on vaid vähe, ei suuda valitsus neid luua. Ta suudab vaid seda, mida teebki tänapäeval: võtta need vähesed ära praktilisest ja viljakast haridustööst ning panna neid ülalt juhtima seda, mida politseisüsteemi toel peale surutakse. Nii tehakse arukatest ja pühendunud õpetajatest pelgad poliitikud, kellest saavad kasutud parasiidid, kes kulutavad kogu jõu oma tujudest tuleneva peale surumisele ja võimul püsimisele.“ — Errico Malatesta

„Valitsusmasina all, poliitiliste institutsioonide varjus, riigimeeste ja preestrite pilgu alt väljas, loob ühiskond aeglaselt ja vaikselt omaenda organismi ning ehitab uut korda, oma elujõu ja autonoomia väljendust. . . . Võime kartmata järeldada, et revolutsiooniline vormel ei saa olla Otsene seadusandlus ega Otsene valitsus ega Lihtsustatud valitsus, vaid see on VALITSUSE PUUDUMINE.“ — P.J. Proudhon, 1851

„Kui riigi vihatud võim ei sunni enam inimesi, ühendusi, kommuune, piirkondi ja alasid koos elama, saavad nad palju tihedamalt seotuks ja moodustavad palju elavama, tõelisema ja võimsama ühtsuse kui see, mida nad praegu sama rõhuva ja kurnava riigi ikke all sunnitult loovad.“ — Pierre-Joseph Proudhon

„Kaootiline otsustamine soodustab arusaamist, et ühiskond võib toimida spontaanselt detsentraliseeritud võrgustikuna, lubab konfliktil olla terve jõud meie elus, julgustab paljusid otsustusruume läbi kõigi eluhetkede, kaugel väljaspool kongressi või diktaadi ametlikku, maskuliinset sfääri, ning laseb inimvõrgustiku eri punktides teha erinevaid, isegi vastuolulisi otsuseid, edendades samal ajal ühist teadlikkust, et kõik otsustajad saaksid oma mõistust parimal viisil kasutada ja selle järgi kooskõlastuda. Inimestel on evolutsioonis proovitud võime kasutada kaootilist otsustamist suures mõõtkavas, ja seda vaidlustavad vaid need, kes tahavad oma kaasmaalasi alatiseks lapse seisundis hoida, et neid otsuste tegemist ühtsetesse struktuuridesse koondades kontrollida.“ — Peter Gelderloos, Worshiping Power

„Kas Riik igaveseks, purustades isiklikku ja kohalikku elu, haarates kõik inimtegevuse alad, tuues kaasa oma sõjad ja kodused võimuvõitlused, paleepöörded, mis asendavad vaid ühe türanni teisega, ning selle arengu lõpus vältimatult … surma! Või Riikide hävitamine ja uue elu algamine tuhandetes keskustes, mis põhinevad inimeste ja rühmade elaval algatusel ning vabal kokkuleppel.“ — Pyotr Kropotkin

Vaba ühinemine

„Nüüd peate tunnistama üht kahest: kas vabaduse tingimustes on eri ühiskondades erinevaid ühiskonnakorraldusi, mõned kommunistlikud, teised hoopis vastupidised, ja nende vahel tekib vältimatult võistlus, mille tulemused näitavad parima; või peate võistluse maha suruma, kommunismi kehtestama, vabaduse eitama ja progressile vastu astuma. Maailm vajab, mu sõber, mitte uusi viiside asjade kehtestamiseks, vaid võimaluste piirangute kaotamist.“ — Voltairine de Cleyre, The Individualist and the Communist ๖

„Tunnistades tõsiasjana kõigi oma liikmete võrdset õigust minevikus kogutud varadele, ei tunnista see enam jaotust ärakasutajateks ja ärakasutatavateks, valitsejateks ja valitsetavateks, ülemvõimu teostajateks ja alluvateks ning püüab luua enda keskel teatavat harmoonilist kokkusobivust – mitte allutades kõiki liikmeid autoriteedile, mida fiktiivselt peetakse ühiskonna esindajaks, mitte püüdes luua ühetaolisust, vaid innustades kõiki arendama vaba algatust, vaba tegutsemist, vaba ühinemist. See taotleb individuaalsuse võimalikult täielikku arengut koos vabatahtliku ühinemise kõrgeima arenguga kõigis selle tahkudes, kõigis võimalikes astmetes, kõigiks kujuteldavateks eesmärkideks; pidevalt muutuvaid, ümberkujunevaid ühendusi, mis kannavad endas püsivuse algmeid ja võtavad alatasa uusi vorme, mis vastavad kõige paremini kõigi mitmekesistele püüdlustele.“ — Peter Kropotkin

„Nii kasutatakse sõna Riik sageli ühiskonna eriliigi, kindlal maa-alal kokku tulnud inimkoosluse kirjeldamiseks [...] Seda kasutatakse ka lihtsalt ühiskonna sünonüümina. Ja sõnale Riik antud tähenduste tõttu usuvad vastased, või pigem teesklevad uskuvat, et anarhistid tahavad kaotada kõik ühiskondlikud sidemed ja kogu ühistöö ning mõista inimesed elama eraldatuses [...] Neil põhjustel arvame, et parem oleks kasutada väljendit „Riigi kaotamine“ nii vähe kui võimalik, asendades selle selgema ja konkreetsema väljendiga „valitsuse kaotamine“.“ — Errico Malatesta

„Vabadus ei ole kast, kuhu inimesed tuleb suruda. Vabadus on ruum, kus inimesed võivad elada. See ei ütle, kuidas nad elavad. See ütleb igavesti vaid seda, et me saame.“ — Karl Hess

„Üksikisik on elu tõeline reaalsus. Olles omaette kosmos, ei eksisteeri ta Riigi, abstraktsiooni nimega „ühiskond“ ega „rahva“ jaoks, mis on vaid üksikisikute kogum.“ — Emma Goldman, „The Place of the Individual in Society“ (1940)

„Kas ma kuulun endale või kellelegi või millelegi teisele? Kas mu ühiskondlikud kohustused on paljude mitteametlike ja kattuvate rühmade ees, millega liitun omal soovil ja kust võin tahtmise korral lahkuda, või üksuse ees, millega ma pole liitunud…“ — Colin Ward, The State and Society

„Vabadus, mida soovime endale ja teistele, ei ole absoluutne metafüüsiline, abstraktne vabadus, mis praktikas vältimatult tõlgitakse nõrkade rõhumiseks; see on tegelik, võimalik vabadus, teadlik huvide ühisus ja vabatahtlik solidaarsus.“ — Errico Malatesta

„Seega oleks vaba ja lihtne liikumine ühest kommunismi vormist teise, sealt ükskõik millise individualismi vormini ja nii edasi tõeliselt vabas ühiskonnas kõige ilmsem ja algelisem asi; ning kui mõni inimrühm püüaks seda pidurdada ja teha ühe süsteemi valitsevaks, võideldaks selle vastu sama tuliselt, nagu revolutsionäärid võitlevad praeguse süsteemiga.“ — Max Nettlau

„Mutualismiteooria leiab, et ühiskonna kui terviku huve teenivad kõige paremini needsamad vahendid, mis edendavad üksikisiku huve kõige enam: vabadus piirangutest, kuni inimese tegevus ei tungi teiste alale; kõigi inimeste võimalusi kunstlikult piiravate tegurite kõrvaldamine; ühiskonna vabatahtlik korraldumine ühendustesse vajaduse tekkides, et teha seda, mis on üksikisiku võimust väljas; lühidalt öeldes kaupade vabatahtlik loomine ja vastastikune vahetus tingimustes, mis välistavad eriprivileegid ja riigi kaitstud monopolid.“ — Clarence Lee Swartz, What Is Mutualism?

„Libertarismi ei saa ülalt peale suruda. Libertaarsuse peale surumise ebaõnnestumine on tegelikult selle edu mõõt.“ — Samuel E. Konkin III

„Olles proovinud kõiki valitsemisviise ja püüdnud lahendada lahendamatut probleemi – saada valitsus, „mis saaks sundida üksikisikut kuuletuma, pääsemata ise kollektiivile kuuletumisest“ –, üritab inimkond nüüd vabaneda igasuguse valitsuse köidikutest ning vastata oma organiseerumisvajadustele ühiseid eesmärke järgivate inimeste vabade kokkulepetega.“ — Pyotr Kropotkin

Vastastikune abi

„Sõprus ei saa paisuda nii suureks, et planeedi alla neelaks. Sõprus jääb alati väikeseks, isiklikuks, lähedaseks, tahtlikuks, vabatahtlikuks ja detsentraliseerituks. See on omadus, mitte viga. Sõprus lubab sul teistega soovi järgi ühineda ja lahku minna, säilitades alati oma individuaalsuse, mõtteruumi varjupaiga ja selge teadmise, kes sa oled ja mida vajad. Anonüümse laiema ühiskonna käsud ja väidetav ühine hüve ei pea su meelt hägustama, kui lood sõprussuhteid, mitte ei ehita kogukondi.“ — Against Community Building, Towards Friendship ๖

„On ilmne, et kõigega, mida loodusest teame, läheks täielikult vastuollu see, kui inimesed oleksid nii üldisest reeglist erand: kui alguses nii kaitsetu olevus nagu inimene oleks leidnud kaitse ja edasimineku tee mitte vastastikusest toest nagu teised loomad, vaid hoolimatust võistlusest isikliku eelise nimel, liikide huvisid arvestamata. Looduse ühtsuse mõttega harjunud meelele on selline väide täiesti kaitsmatu. Ja siiski, nii ebatõenäoline ja ebafilosoofiline kui see on, toetajatest pole tal kunagi puudust olnud. Alati on leidunud kirjutajaid, kes näevad inimkonda pessimistlikult. Nad tundsid seda enam-vähem pealiskaudselt oma piiratud kogemuse kaudu; ajaloost teadsid nad peamiselt seda, mida sõdu, julmust ja rõhumist ikka tähele panevad kroonikud sellest jutustasid, ning järeldasid, et inimkond on vaid lõtv olevuste kogum, alati valmis üksteisega võitlema ja tagasi hoitud üksnes mõne autoriteedi sekkumisega.“ — Pyotr Kropotkin, Mutual Aid: A Factor of Evolution

„Mul on kahju, aga ma ei taha olla keiser. See pole minu asi. Ma ei taha kedagi valitseda ega vallutada. Tahaksin kõiki aidata – kui võimalik – juuti ja mittejuuti, musta ja valget. Me kõik tahame üksteist aidata. Sellised inimesed ongi. Tahame elada üksteise õnnest, mitte teineteise õnnetusest.“ — Charlie Chaplin, lõpukõne filmis The Great Dictator (1940)

„Solidaarsus on mõnes mõttes heategevuse vastand. Heategevus on abi andmise viis, mis tugevdab rühmade vahelist hierarhilist suhet. Rikaste annetatud raha teeb vaesed rikastest veel sõltuvamaks. Vaesed inimesed aga, kes korraldavad ressursside jagamist võrdsetena, tegutsevad solidaarselt.“ — Life Without Law

„Solidaarsus on seega vahend, millega saame oma vabaduse saavutada ja kindlustada. Lepime kokku koos töötada, et ei peaks töötama kellegi teise jaoks. Üksteisega jagades avardame oma võimalusi, et võiksime nautida rohkem, mitte vähem. Vastastikune abi on minu enda huvides – see tähendab, et näen kasu teistel põhinevate vastastikuse austuse ja ühiskondliku võrdsuse kokkulepete sõlmimisest; sest kui ma kellegi üle valitsen, tähendab see, et olemas on ülemvõimu lubavad tingimused, ja tõenäoliselt valitseb siis keegi omakorda ka minu üle.“ — An Anarchist FAQ

„Enne kui valged vennad meid tsiviliseerima tulid, ei olnud meil vanglaid. Seetõttu polnud meil kurjategijaid. Meil ei olnud lukke ega võtmeid ja nii polnud meil vargaid. Kui keegi oli nii vaene, et tal polnud hobust, tipit ega tekki, andis keegi talle need asjad. Me olime liiga tsiviliseerimatud, et isiklikku vara kõrgelt hinnata. Tahtsime asju vaid selleks, et neid ära anda. Meil polnud raha ja seetõttu ei saanud sellega inimese väärtust mõõta.“ — John Fire Lame Deer, Lame Deer, Seeker of Visions

„Milliseid imelisi tulemusi on saavutanud inimese individuaalsuse ainulaadne jõud, kui seda tugevdab koostöö teiste individuaalsustega … koostöö – vastandina omavahelisele vaenule ja võitlusele – on aidanud liigil ellu jääda ja areneda … ainult vastastikune abi ja vabatahtlik koostöö … saavad luua vaba isikliku ja ühise elu aluse.“ — Emma Goldman, Red Emma Speaks, lk 118

„Töötajate omandis ettevõtted ja tarbijate ühistud on turu osa; vastastikuse abi ühendused ja tasuta kliinikud on turu osa; samuti vabatahtlikud ametiühingud, vastastikusel nõusolekul loodud kommuunid ja lugematud teised kapitalistliku status quo alternatiivid.“ — Charles Johnson, Markets Not Capitalism

„Vastastikuse abi ja otsese tegutsemisega tegelemine annab solidaarsust, mis kosutab riiklike struktuuride killustatud ühiskondi.“ — Joseph Parampathu, Creative Destruction: Rethinking Failure after the State (2021)

„Vertikaalne agorism hõlmaks kogukondlikes vahetusvõrgustikes osalemist ja nende loomist, linnaaiandust, koduaedades kasvatamist, taluturge, politsei alternatiivide toetamist ning võrdsete osaliste vaheliste detsentraliseeritud tehnoloogiate edendamist. Kuigi need vertikaalsed sammud võivad hõlmata riigi raha kasutamist (ega oleks seega täielikult vastumajanduslikud), on need siiski tähtsad riigist ja korporatiivsetest klassidest sõltuvuse vaidlustamisel. Mõned teised vertikaalsed sammud ei pruugi üldse rahavahetust hõlmata, kuid töötavad ikkagi sõltuvuse vastu. See võib tähendada moraalset tuge ja tehnoloogiate edendamist, mis häirivad status quo’d ning loovad kogukonnaliikmete vahel tugevamaid suhteid.“ — Derrick Broze, Vertical and Horizontal Agorism

„Sel viisil areneksid „sõltumatud Kommuunid territoriaalsete rühmituste jaoks ning ulatuslikud ametiühinguföderatsioonid ühiskondlike funktsioonide järgi koondunutele – mõlemad läbipõimunult ja teineteist toetades ühiskonna vajaduste täitmiseks“. Neile lisanduvad „isiklikel sümpaatiatel põhinevad rühmad – loendamatud, lõputult mitmekesised, pikaajalised või üürikesed rühmad, mis kerkivad hetke vajaduste järgi kõigiks võimalikeks eesmärkideks“. Need „kolme liiki rühmad“ tagaksid „kõigi ühiskondlike vajaduste täitmise: tarbimise, tootmise ja vahetuse, suhtluse, sanitaarolude, hariduse, vastastikuse kaitse agressiooni eest, vastastikuse abi, territoriaalkaitse; lõpuks teaduse, kunsti, kirjanduse ja meelelahutuse vajaduste täitmise“.“ — Pyotr Kropotkin

„Vaesuse kriminaliseerimine politsei ahistamise ja linnamäärustega töötab vastu püüetele aidata koduta ja vaeseid inimesi, kes iga päev katsuvad uuesti jalule tõusta. Et edendada ühiskonnas võrdsust, jagame oma kogukondades edasi toitu, luues solidaarsust kodututega ja teiste paremat tulevikku otsivate organisatsioonidega.“ — Food Not Bombs

Vägivallatus

„Anda lootust paljudele rõhututele ja hirmu vähestele rõhujatele – see on meie töö; kui teeme esimest ja anname paljudele lootust, peavad need vähesed nende lootust kartma. Muus osas ei taha me neid hirmutada; vaestele tahame mitte kättemaksu, vaid õnne; tõepoolest, milline kättemaks võiks heastada vaeste tuhandeid kannatuse aastaid?“ — William Morris ๖

„Vägivallatu tegutsemine meetodina sobib vägivallatu ühiskonna eesmärgiga. Eesmärki peegeldavate meetodite kasutamist nimetatakse prefiguratsiooniks: meetodid kujutavad eesmärki ette – teisisõnu aimavad või taasloovad selle juba enne. Prefiguratsioon annab väljaõpet ja kogemusi selles, mida taotletakse. See aitab eesmärgist osa luua ka siis, kui kampaania nurjub. Ja see aitab hoida pingutused õigel teel. Kui eesmärk on organiseeritud vägivallata ühiskond, on vägivallatul tegutsemisel kõik need tulevase korra juba praegu kujundamise eelised. See annab kogemusi vägivallata elust; vähendab vahetut vägivalda siin ja praegu ka ebaõnnestunud kampaaniate ajal ning tagab, et pingutused suunduvad vägivallatusse.“ — How Nonviolence is Misrepresented

„Vägivald (füüsiline jõud), mida kasutatakse teise kahjustamiseks – kõige jõhkram kuju, mille inimeste võitlus võib võtta –, rikub äärmiselt tugevalt. Oma olemuselt kipub see lämmatama inimese parimad tunded ja arendama kõiki ühiskonnavastaseid omadusi: metsikust, viha, kättemaksu, ülemvõimu ja türannia vaimu, põlgust nõrkade vastu ja orjalikkust tugevate ees. See kahjulik suundumus ilmneb ka siis, kui vägivalda kasutatakse hea eesmärgi nimel. […] Anarhistid, kes mässavad igasuguse rõhumise vastu ja võitlevad igaühe täieliku vabaduse eest ning peaksid seetõttu instinktiivselt tagasi kohkuma vägivallast, mis lakkab olemast pelk vastupanu rõhumisele ja muutub ise rõhuvaks, võivad samuti langeda toore jõu kuristikku. […]“ — Errico Malatesta, Violence as a Social Factor (1895)

„Kiita heaks metsikud inimvaenulikud tunded ja tõsta need liikumise taktikana põhimõtte tasemele… on nii kuri kui ka kontrrevolutsiooniline.“ — Errico Malatesta

„Lõuna-Carolina ülikooli uuringu kohaselt kasvas vägivald Ameerikas Vietnami sõja ajal 42 protsenti. See pole kuigi üllatav. Meie juhid rikuvad seadust, miks ei peaks siis meie? Kui valitsus ähvardab teisi riike pommiga, miks ei võiks me üksteist püstoliga ähvardada? Kui meie juhid vägistavad planeeti, miks ei võiks meie naabreid vägistada? Meie juhid loovad hirmu ja vägivalla õhkkonna. Miks näivad nad üllatunud, kui ameeriklased üksteist tapavad, röövivad ja vigastavad?“ — Philip Berrigan, Fighting the Lamb’s War: Skirmishes with the American Empire (1996)

„Riik püsib koos politseijõuga kodanike vastu. Vägivallas sündinud ja vägivallale toetuv riik ei saavuta kunagi tõelist rahu.“ — Philip Berrigan, Fighting the Lamb’s War: Skirmishes with the American Empire (1996)

„Ajaloos on kõige kohutavamad asjad – sõda, genotsiid ja orjus – tulenenud mitte sõnakuulmatusest, vaid kuulekusest.“ — Howard Zinn, Declarations of Independence: Cross-Examining American Ideology

„Maailma suurimaid kuritegusid ei pane toime mitte reeglite rikkujad, vaid nende järgijad. Just käskude täitjad viskavad pomme ja tapavad külasid.“ — Banksy, Wall and Piece

„Otsustage enam mitte teenida ja olete otsekohe vabad. Ma ei palu teil türannile kätt külge panna, et teda kukutada, vaid lihtsalt teda enam mitte toetada; siis näete, kuidas ta nagu hiiglaslik Koloss, mille alus on alt ära võetud, omaenda raskuse all langeb ja tükkideks puruneb.“ — Étienne de La Boétie, Discourse on Voluntary Servitude

„Valitsuse võime kasutada vägivalda ületab mässuliste oma kaugelt. Vägivaldne mäss tugevdab sageli rõhuvaid režiime, kes saavad usutavalt väita, et mässuliste vägivald nõuab repressioone. Valitsuse suhteline eelis on vägivaldses tegutsemises. Inimeste suhteline eelis on seevastu võime koostööst keelduda, ilma milleta valitsusel on peaaegu võimatu püsida. Mõelge, kui surmavad oleksid valitsusele maksustreigid, boikotid, üldstreigid ja laialdane seadusele kuuletumisest keeldumine. Kuigi need taktikad on vägivallatud, peaks nende üleüldine ja järeleandmatu kasutamine kohutama iga valitsust. Vägivallatusel on muidki eeliseid. Kuna see näib vähem ohtlik ja radikaalne kui vägivald, võidab see kergemini … laia avaliku toetuse. Osalemine maksab vähem, nii et inimesi osaleb tõenäoliselt rohkem. Traditsioonilised mittesõdijad, näiteks lapsed, naised ja vanad inimesed, saavad vägivallatus võitluses tõhusalt osaleda. See pöörab tõenäolisemalt vastaseid enda poole ja tekitab valitsevas klassis sisemisi lahkarvamusi. See põhjustab üldiselt palju vähem inimohvreid ja varalist kahju kui vägivald. Ning kuna see on vägivaldsest tegutsemisest detsentraliseeritum, sünnitab see edu korral vähem tõenäoliselt veel rõhuvama riigi.“ — Bryan Caplan, „The Literature of Nonviolent Resistance and Civilian-Based Defense“

„Valitsus kinnitab inimestele, et neid ähvardab teise rahva sissetung või nende endi keskel olevad vaenlased ning ainus viis ohust pääseda on orjalik kuulekus oma valitsusele. See ilmneb kõige selgemalt revolutsioonide ja diktatuuride ajal, kuid esineb alati ja kõikjal, kus on valitsusvõim. Iga valitsus selgitab oma olemasolu ja õigustab vägivallategusid väitega, et ilma temata oleks olukord palju halvem. Olles kinnitanud inimestele ohtu, allutab valitsus nad kontrollile ning sunnib seejärel ründama mõnd teist rahvast. Nõnda näib valitsuse kinnitus teiste rahvaste ründeohu kohta inimeste silmis tõestust saavat.“ — Leo Tolstoy, Christianity and Patriotism (1895)

„Kui asi jõuab vägivalla kasutamiseni, mängid süsteemi mängu. Võimulolijad ärritavad sind – kisuvad habemest, löövad vastu põske –, et panna sind võitlema. Sest kui nad on su vägivaldseks saanud, teavad nad, kuidas sinuga toime tulla. Ainus, millega nad toime tulla ei oska, on vägivallatus ja huumor.“ — John Lennon

„Me ei saa ega taha vägivalda kasutada, välja arvatud enda ja teiste kaitseks rõhumise eest.“ — Errico Malatesta

„Nii loome kogukondlikke kaitsevõrgustikke armeede asemel. Loome usaldust võimu asemel. Liidame rõõmsa mängu trotsliku mässuga. Näitame armastust solidaarsuse kaudu ja reedame oma kollektiivsed identiteedid ja geograafilise lojaalsuse jultunud uudishimu, püüdluse ja sõpruse pühadust teotavate tegudega. Ehitame elavaid võrgustikke, mitte kinniseid kambakesi. Isegi kui tunneme end üksi, oleme radikaalsuse lapitekki põimitud. Oma tegude ja mõtete, suure ja väikese vastupanuga ehitame midagi väga erilist. Nii et kuigi valu ja võitlused, mida kogete, on surmtõsiselt reaalsed, on ka meie sidemed. Ükskõik kui palju nad proovivad, ei saa anarhismi kunagi tappa. Nii võime julgust võtta isegi siis, kui lootus muutub üha kallimaks. Sa ei ole üksi.“ — Stigmergic Parity and Revolt

Otsene tegutsemine

„Inimesed küsivad: mis kasu on meie väikesest pingutusest? Nad ei näe, et peame laduma ühe tellise ja astuma ühe sammu korraga. Tiiki visatud kivike tekitab ringe, mis levivad kõigis suundades. Iga meie mõte, sõna ja tegu on samasugune. Kellelgi pole õigust maha istuda ja end lootusetuna tunda. Teha on liiga palju.“ — Dorothy Day ๖

„Ära kunagi kahtle, et väike rühm mõtlevaid, pühendunud kodanikke saab maailma muuta; õigupoolest on ainult nii seda üldse muudetud.“ — Margaret Mead

„Maailma muudab sinu eeskuju, mitte sinu arvamus.“ — Paulo Coelho

„Ebaõiglased seadused on olemas; kas lepime neile kuuletumisega või püüame neid muuta ja kuuletume seni, kuni õnnestub, või astume neist kohe üle? Inimesed arvavad niisuguse valitsuse all üldiselt, et peavad ootama, kuni on enamuse muutmise kasuks veennud. Nad arvavad, et vastu seistes oleks ravim haigusest hullem. Kuid valitsus ise on süüdi selles, et ravim on haigusest hullem. Tema teeb selle hullemaks. Miks ei ole ta osavam reforme ette nägema ja võimaldama? Miks ta ei hellita oma arukat vähemust? Miks ta karjub ja hakkab vastu enne, kui talle on haiget tehtud? Miks ta ei julgusta kodanikke valvsalt tema vigadele osutama ja tegema paremini, kui ta neilt sooviks?“ — Henry David Thoreau, Civil Disobedience

„Igaühe silmis, kes on ajalugu lugenud, on sõnakuulmatus inimese algne voorus. Edu on saavutatud sõnakuulmatuse, sõnakuulmatuse ja mässu kaudu.“ — Oscar Wilde, The Soul of Man under Socialism

„Nad peavad õppima, et nende võim ei seisne häälte arvus; nende võim seisneb võimes tootmine peatada.“ — Voltairine de Cleyre, Direct Action

„Ametiühingubürokraatiate peamine ülesanne uues korras oli suruda maha oma lihtliikmete omaalgatuslikke streike, lämmatada otsest tegutsemist töökohal ning piirata töövõitlust NLRB reeglite järgi välja kuulutatud streikidega.“ — Kevin Carson

„Agorism usub riigi toetuse järkjärgulisse äravõtmisse selle kaudu, mida Konkin nimetas „Kasulikuks kodanikuallumatuseks“. Agorismi järgi on kõige teostatavam viis vabaturgude saavutamiseks riigi tuludest ja eesmärgist ilmajätmine, andes need ülesanded detsentraliseeritud institutsioonidele.“ — „Agorism“, Encyclopedia, Konkini strateegia kirjeldus

„Kirjutan selle esialgse selgituse oma maksudest keeldumise põhjustest ette, sest teie amet andis mulle hiljuti teada, et mind vangistatakse püsiva maksudest keeldumise pärast. Vahistamisel annan teile täpse aruande oma senistest sissetulekutest 1948. aastal. Minu usk valitsuse, mis eksisteerib eelkõige sõdade pidamiseks, ebaõiglusse on väljendunud viimase kuue aasta jooksul minu avaldustes teie osakonnale, kui keeldusin maksamast ühtegi maksu, ja ka kirjutistes väljaandes „Catholic Worker“.“ — Ammon Hennacy

„Kui tuhat inimest jätaks sel aastal oma maksuarved maksmata, ei oleks see vägivaldne ja verine tegu; seda oleks maksmine, mis võimaldaks Riigil vägivallatseda ja süütute verd valada. See ongi rahumeelse revolutsiooni määratlus, kui säärane on üldse võimalik. Kui maksukoguja või mõni muu ametnik küsiks minult, nagu üks on küsinud: „Aga mida mina peaksin tegema?“, vastaksin: „Kui tõesti tahad midagi teha, astu ametist tagasi.“ Kui alam on keeldunud ustavusest ja ametnik on ametist loobunud, on revolutsioon teoks saanud. Aga oletame, et veri voolab siiski. Kas ei valata teatud mõttes verd ka siis, kui südametunnistust haavatakse? Sellest haavast voolab välja inimese tõeline inimlikkus ja surematus ning ta veritseb igavesse surma. Ma näen seda verd juba praegu voolamas.“ — Henry David Thoreau, Civil Disobedience

„Kui see on vaestele kättesaamatu, pole see ei radikaalne ega revolutsiooniline.“ — Anonüümne

„Kas kujutate ette orje istumas istanduses ja hääletamas isandate üle, raiskamas jõudu kampaaniatele ja kandidaatidele, kui nad võiksid põgeneda „maa-alust raudteed“ mööda? Kindlasti valiksid nad vastumajandusliku alternatiivi; kindlasti soovitaks doktor Rothbard sedasama, mitte ei laseks neil jääda istandusse, kuni valitakse Orjapidajate kaotamise orjapidajate partei.“ — SEK III

„Ärge laske end kunagi petta arvama, et rikkad lubavad teil nende varanduse hääletusega ära võtta.“ — Lucy Parsons

„Ükski suur idee ei saa alguses kunagi seaduse piiresse mahtuda. Kuidas saakski? Seadus seisab paigal. Seadus on jäik. Seadus on vankriratas, mis seob meid kõiki oludest, kohast ja ajast sõltumata.“ — Emma Goldman, 1917

„Suurim muutus, mida peame tegema, on minna tarbimiselt tootmisele, kas või väikeses ulatuses, oma aedades. Kui vaid kümme protsenti meist seda teeks, jätkuks kõigile. Sellest tuleneb aedadeta revolutsionääride tühisus: nad sõltuvad just süsteemist, mida ründavad, ja toodavad sõnu ning kuule, mitte toitu ja peavarju.“ — Bill Mollison

Võimaluste aken

„Asju ei muudeta olemasoleva tegelikkusega võideldes. Et midagi muuta, ehitage uus mudel, mis muudab senise aegunuks.“ — Buckminster Fuller ๖

„Riik ei ole asi, mille revolutsioon saaks hävitada, vaid seisund, teatud suhe inimeste vahel, inimkäitumise viis; me hävitame selle teisi suhteid sõlmides, teisiti käitudes.“ — Gustav Landauer, tsiteerinud Colin Ward teoses The State and Society

„Me elame kapitalismis ja selle võimu alt ei näi olevat pääsu – kuid kord ei näinud olevat pääsu ka kuningate jumaliku õiguse alt.“ — Ursula K. Le Guin, National Book Awardsi vastuvõtukõne (2014)

„Lahustada, uputada ja panna poliitiline ehk valitsussüsteem kaduma majandussüsteemi, vähendades, lihtsustades, detsentraliseerides ja kaotades ükshaaval selle suure masina, mida kutsutakse Valitsuseks või Riigiks, kõik rattad.“ — Pierre-Joseph Proudhon, General Idea of the Revolution in the Nineteenth Century

„Inimkond peab oma jätkuva elu tagamiseks sel planeedil tegema suure pöörde koostööl põhineva, detsentraliseeritud ja paindliku tootmisviisi poole.“ — Eric Fleischmann

„Kaksikvõim tähendab, et uut maailma tuleb hakata looma võitluses praeguse vastu – „ehitades uut vana kesta sisse“. See tähendab töölisklassi omavalitsusorganite soosimist, kus saame kasutada oma autonoomiat ning piirata ülemuse ja valitsuse võimu, kuni suudame mõlemale vastu astuda ja mõlemad kaotada. Kaksikvõimu strateegia vaidlustab võimuinstitutsioone vahetult ja samal ajal mingil moel kujutab ette meie soovitud uusi institutsioone. Seetõttu ei seisa see üksnes riigile vastu, vaid valmistub ka rasketeks kokkupõrgeteks ja küsimusteks, mis revolutsioonilises olukorras tekivad.“ — Beyond Resistance

Kirjutajad nagu James Livingston ja Michel Bauwens on varasemaid üleminekuid sõnaselgelt kasutanud hierarhiatelt võrgustikele ülemineku mudelitena. Kuigi meie poliitiline kultuur nii parem- kui vasakpoolsel tiival kujutab kapitalismijärgset üleminekut ette Prantsuse ja Vene revolutsioonide prisma kaudu – järsku, ülestõusulist ja suuresti riigi ülevõtmisega võrdsustatud –, pole põhjust arvata, et see selline on. Sama hästi võiks see olla aastakümneid kestev, üsna järkjärguline protsess nagu Lääne-Rooma impeeriumi ja feodalismi hääbumine.

[…]

Umbes viiesaja aasta vanune kapitalistlik süsteem, nagu varasemad ajaloolised süsteemidki, ei ole monoliitne tervik, vaid vastastikku toimivate ühiskondlike vormide kogum – mõned tõusuteel, teised languses. Sellest järeldub, et kapitalismi asendamine ei pruugi tähendada progressiivsete jõudude monoliitse ühtsuse dramaatilist murdumist. Nagu väidab Eugene Holland,

selline radikaalne süsteemne katkestus on vajalik ainult siis, kui mõistad ühiskonda või tootmisviisi algusest peale täieliku süsteemina. […] Nende elementide käsitlemine valitsevate, jäänuklike ja esilekerkivatena parandab utoopilisi väljavaateid märgatavalt, sest negatiivsete, kritiseeritavate ja hüljatavate elementide (arvatavasti kõigi „valitsevate“) kõrval oleks ilmselt ka positiivseid, mida tunnustada („esilekerkivad“). […]

Viimaks laheneb olukord siis, kui vana korra jõud püüavad üleminekut takistada – ja ebaõnnestuvad.

[…] meie praegune olukord on soodne […], sest paljude inimeste loov võim on küpsenud nii kaugele, et ta suudab oma side- ja koostöövõrgustike kaudu, ühisvara loomise kaudu, iseseisvalt ülal pidada alternatiivset demokraatlikku ühiskonda. Siin muutub ajaküsimus otsustavaks. Millal saabub murdehetk? […]

Revolutsiooniline poliitika peab paljude liikumises ning ühiste ja koostööliste otsuste kuhjumises ära tundma murdehetke […], mis võib luua uue maailma.

Kui tahes järsk ja dramaatiline lõplik murdumine ka näib, on see vaid pika varasema protsessi – „uue ühiskonna struktuuri ehitamise vana kesta sisse“ – kulminatsioon.

[…]

John Holloway väidab samamoodi, et kapitalismijärgne üleminek saab olema „vahepealne protsess“, nagu feodalismilt kapitalismile üleminek.

[…]

Ühisvaral põhinev võrdsete tootmine alternatiivina nii kapitalistlikule ettevõttele kui ka riigile võimaldab

kasutusväärtuse vahetut ühiskondlikku tootmist uute eluviiside kaudu, mis jäävad suuresti kapitali kontrolli alt välja, ja tootmisvahenditega, mis on väga suurel määral ühiskondlikustatud. Need uued protsessid on kapitalismijärgsed, mitte kapitalistlikud, sest nende taastootmine ei vaja enam kapitali mingit kindlat rolli.

— Kevin Carson, The Desktop Regulatory State, „The Transition from Hierarchies to Networks“

„Kui osutub võimatuks sundida valitsevat võimu seaduslikul teel muutma viisi, kuidas ta meid valitseb, ning kui need, kes seda võimu hülgavad, ei suuda või ei taha seda eri põhjustel jõuga kukutada, siis on sõltumatu või alternatiivse või paralleelse [ühiskonna] loomine ainus väärikas lahendus.“ — Ivan Jirous, Parallel Polis: An Inquiry, tsiteerinud Academy of Ideas

„Majanduslikud vastuinstitutsioonid töötavad paraku laiema korporatiivkapitalistliku majanduse raamides. Nad konkureerivad turgudel, kus juhtivate ettevõtete institutsioonikultuur on ülalt juhitud ja hierarhiline, ning on ise suures ohus seda kultuuri omaks võtta. Seepärast on mittetulundus- ja ühistusektori juhtkond eristamatu kapitalistlikest vastetest: prestiižipalgad, ülearune keskastme juhtkond, bürokraatlik irratsionaalsus ja orjalik uusima motivatsiooni- või juhtimisteooria dogma järgimine. Probleemi süvendab kapitalistlik rahandussüsteem, mis tugevdab laenu kaudu ettevõtteid, kes järgivad õigeusklikku organisatsioonimudelit (isegi kui altpoolt korraldamine on palju tõhusam).“ — Kevin Carson, Building the Structure of the New Society Within the Shell of the Old

„Horisontaalsed võrgustunud sidetehnoloogiad võimaldavad avalikul teadvusel enneolematu kiirusega uude faasi minna. Doug McAdam mõtles välja väljendi „Kognitiivne vabanemine“ protsessi jaoks, „milles inimesed äkitselt ja üheskoos otsustavad, et nad enam ei karda, et nende hiljutine hirm või ükskõiksus põhines valedel ning et vana mõtteviisi juurde tagasiteed ei ole“. Kui avalikkuse kriitiline mass otsustab, et muutus on vältimatu, siis see ongi. Võrgustunud sidetehnoloogia abil võib see kriitiline mass koonduda äkitselt ja ootamatult.“ — Kevin Carson, The Desktop Regulatory State: The Question of Repression

„On traagiline iroonia, et inimajaloo kõige surmavamaid massimõrvu ajendas soov luua täiesti teistsugune ja parem ühiskond. Utoopia projekteerimise katsega on õigustatud maailma kõige kohutavamaid kuritegusid.“ — Benjamin A. Valentino

„Kõige radikaalsemast revolutsionäärist saab päev pärast revolutsiooni konservatiiv.“ — Hannah Arendt

„Kõik tänapäevased revolutsioonid on lõppenud Riigi võimu tugevnemisega. 1789. aasta toob Napoleoni; 1848. Napoleon III; 1917. Stalini; Itaalia kahekümnendate aastate rahutused Mussolini; Weimari vabariik Hitleri. Need revolutsioonid, eriti pärast seda, kui Esimene maailmasõda oli jumaliku õiguse jäänused hävitanud, pakkusid üha uljamalt välja ehitada inimkonna ja tõelise vabaduse linna. Riigi kasvav kõikvõimsus kinnitas seda ambitsiooni iga kord. Oleks väär väita, et see pidi nii minema. Kuid võib uurida, kuidas see juhtus, ja ehk sellest õppida. Jättes kõrvale mõned selgitused, mis ei ole selle essee teema, võib tänapäeva Riigi kummalist ja hirmutavat kasvu pidada ülemääraste tehniliste ja filosoofiliste ambitsioonide loogiliseks järelduseks – ambitsioonide, mis olid tõelisele mässuvaimule võõrad, kuid sünnitasid ometi meie aja revolutsioonilise vaimu. Marxi prohvetlik unistus ning Hegeli või Nietzsche ülemäära innustunud ennustused tõid pärast Jumala linna maatasa tegemist esile ratsionaalse või irratsionaalse Riigi, mis mõlemal juhul rajanes siiski terroril.“ — Albert Camus, The Rebel

„…niisugust revolutsiooni on võimatu saavutada diktatuuri ja riigivõimu abil. Ilma ulatusliku altpoolt algava ümberehituseta, mida teostavad töötajad ja talupojad ise, on ühiskondlik revolutsioon määratud läbikukkumisele…. [P]eame lootma, et… töölisklassi sees – talupoegade, tööliste ja haritlaste seas – tehakse tõsiseid pingutusi tulevase revolutsiooni inimeste kujundamiseks, kes ei kuula ülalt tulevaid käske, vaid suudavad ise välja töötada kogu uue majanduselu vabad vormid.“ — Pyotr Kropotkin

„Maa on täis nende impeeriumide varemeid, kes uskusid end olevat igavesed.“ — Camille Paglia